Bibla

 

Genesis 44

Studimi

   

1 Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: 'Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.

2 Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta viljarahaga!' Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.

3 Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.

4 Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: 'Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?

5 Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!'

6 Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.

7 Aga nad vastasid temale: 'Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulastele oleks teotuseks nõnda teha.

8 Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?

9 Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!'

10 Siis ta ütles: 'Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!'

11 Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.

12 Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist.

13 Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.

14 Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.

15 Ja Joosep ütles neile: 'Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?'

16 Siis vastas Juuda: 'Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti.'

17 Aga ta ütles: 'Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!'

18 Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: 'Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!

19 Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?

20 Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.

21 Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!

22 Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.

23 Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.

24 Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,

25 siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!

26 Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.

27 Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.

28 Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.

29 Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.

30 Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,

31 ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,

32 sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.

33 Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!

34 Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!'

   

Nga veprat e Swedenborg

 

Arcana Coelestia #5877

Studioni këtë pasazh

  
/ 10837  
  

5877. And Joseph said unto his brethren. That this signifies that the internal celestial gave the faculty of perception to truths in the natural, is evident from the signification of “saying,” in the historicals of the Word, as being perception (see n. 1898, 1919, 2080, 2619, 2862, 3395, 3509, 5687, 5743), here to give the faculty of perception (of which in what follows); from the representation of Joseph, as being the internal celestial (of which just above, n. 5869); and from the representation of the ten sons of Jacob, who are here the “brethren,” as being truths in the natural (n. 5403, 5419, 5458, 5512). Thus the internal sense is that the internal celestial gave the faculty of perception to truths in the natural. By “saying” is here signified to give the faculty of perception, because in what now follows the subject treated of is the conjunction of the internal celestial, which is “Joseph,” with truths in the natural, which are the “sons of Jacob,” and when there is conjunction there is given the faculty of perceiving, namely, through the affection of truth, and thus of good.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Nga veprat e Swedenborg

 

Arcana Coelestia #1898

Studioni këtë pasazh

  
/ 10837  
  

1898. Sarai said unto Abram. That this signifies that it was so perceived, is evident from the signification of “Sarai” and of “Abram,” namely, that “Sarai” is truth adjoined to good, and “Abram” is the internal man; and therefore that “Sarai said to Abram,” in the internal sense cannot signify any conversation, but perception. The Lord’s perception at that time was from truth adjoined to good, which dictated to Him how the case was. There is something similar with a celestial man who receives perception; for there is something of truth adjoined to good which dictates; afterwards there is good from which or through which the truth is perceived. (That “to say,” in the internal sense, signifies to perceive, may be seen above, n. 1791, 1815, 1819, 1822)

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.