¹ Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.

² Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.

³ Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.

⁴ Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.

⁵ Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.

⁶ Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.

⁷ Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.

⁸ Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.

⁹ Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.

¹⁰ Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.

¹¹ Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.

¹² Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.

¹³ Ta laskis oma nooled mu neerudesse.

¹⁴ Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.

¹⁵ Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.

¹⁶ Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.

¹⁷ Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.

¹⁸ Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.

¹⁹ Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!

²⁰ Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.

²¹ Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:

²² see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:

²³ need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!

²⁴ Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.

²⁵ Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.

²⁶ Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.

²⁷ Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.

²⁸ Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!

²⁹ Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!

³⁰ Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!

³¹ Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.

³² Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.

³³ Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.

³⁴ Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,

³⁵ kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,

³⁶ kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?

³⁷ Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?

³⁸ Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?

³⁹ Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!

⁴⁰ Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!

⁴¹ Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!

⁴² Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.

⁴³ Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.

⁴⁴ Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.

⁴⁵ Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.

⁴⁶ Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.

⁴⁷ Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.

⁴⁸ Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.

⁴⁹ Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,

⁵⁰ kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.

⁵¹ Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.

⁵² Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.

⁵³ Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.

⁵⁴ Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!'

⁵⁵ Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.

⁵⁶ Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!'

⁵⁷ Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!'

⁵⁸ Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.

⁵⁹ Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!

⁶⁰ Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.

⁶¹ Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.

⁶² Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.

⁶³ Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.

⁶⁴ Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!

⁶⁵ Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!

⁶⁶ Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!

¹ Kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn! Kes rahvaste seas oli suur, on saanud lesknaise sarnaseks. Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd.

² Ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo. Pole tal trööstijat ühestki armastajast: kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks.

³ Juuda on sattunud viletsusse ja ränka orjusesse, ta elab paganate seas ega leia hingamist. Kõik jälitajad saavad ta kätte keset kitsikusi.

⁴ Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid. Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad. Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes.

⁵ Tema rõhujad on saanud võimu, tema vaenlastel käib käsi hästi. Sest Issand on toonud talle häda tema paljude üleastumiste pärast. Tema lastel on tulnud minna vangidena vaenlase ees.

⁶ Siioni tütrelt on kõik ta toredus läinud. Tema vürstid on nagu hirved, kes ei leia karjamaad; nad astuvad jõuetult tagaajaja ees.

⁷ Jeruusalemm mõtleb oma viletsuse ja kodutuse päevil kõigile kallistele asjadele, mis tal muistsest ajast on olnud. Et ta rahvas langes vaenlase kätte ja tal ei olnud aitajat, siis näevad vaenlased seda ja naeravad tema lõppu.

⁸ Jeruusalemm on raskesti patustanud, seepärast on ta saanud jäleduseks. Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut. Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.

⁹ Tema roojus on ta hõlmadel. Ta ei mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat. Vaata, Issand, mu viletsust, sest vaenlane suurustab!

¹⁰ Vaenlane sirutab käe kõigi ta kalliste asjade järele; sest ta sai näha, et ta pühamusse tulid paganad, need, keda sa olid keelanud, et nad ei tuleks su kogudusse.

¹¹ Kogu ta rahvas ohkab ja otsib leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et pidada hinge sees. Vaata, Issand, ja näe, kui põlatud ma olen!

¹² Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, millega Issand mind on nuhelnud oma tulise viha päeval?

¹³ Ta läkitas kõrgusest tule mu luudesse ja vaevas neid; ta laotas mu jalgadele võrgu, ta tõrjus mind tagasi; ta jättis mind üksikuks igavesti haigena.

¹⁴ Mu üleastumiste ike on kokku seotud, tema käed põimisid need ühte: need tulid mu turjale, tema murdis mu jõu; Issand andis mu nende kätte, ma ei suuda üles tõusta.

¹⁵ Issand heitis kõrvale mu keskelt kõik vägevad; ta kutsus kokku peo minu vastu, et purustada mu noori mehi. Issand sõtkus surutõrt neitsile, Juuda tütrele.

¹⁶ Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett. Sest kaugel on minust trööstija, kes turgutaks mu hinge. Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev.

¹⁷ Siion laiutab käsi, tal ei ole trööstijat. Issand on käsutanud vaenlastena Jaakobi vastu selle enese naabrid. Jeruusalemm on muutunud nende seas jäleduseks.

¹⁸ Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu. Kuulge ometi, kõik rahvad, ja vaadake mu valu: mu neitsid ja noored mehed on läinud vangi.

¹⁹ Ma kutsusin oma armastajaid, nad petsid mind. Mu preestrid ja vanemad surid linnas, kui nad otsisid enesele toitu, et turgutada oma hinge.

²⁰ Vaata, Issand, kuidas mul on kitsas käes: mu sisemus käärib, mu süda pööritab sees, sest ma olen kõvasti tõrkunud. Väljas teeb mõõk mind lastetuks, sees on päris surm.

²¹ Nad on kuulnud, et ma ägan. Mul pole trööstijat. Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest, nad rõõmutsevad, et sina seda tegid. Too ometi päev, millest sa kuulutasid, et nende käsi käib samuti kui mul!

²² Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige.