The Bible

 

Jeremija 50

Study

   

1 Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:

2 'Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.

3 Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.

4 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.

5 Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: 'Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!'

6 Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.

7 Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: 'Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.'

8 Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!

9 Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.

10 Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.

11 Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:

12 teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.

13 Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.

14 Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!

15 Tõstke tema ümber võidukisa: 'Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.' Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!

16 Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.

17 Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.

18 Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.

19 Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.

20 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.

21 Mine 'Topelttõrksa' maa vastu ja 'Karistuse' elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!

22 Maal on sõjahüüd ja suur häving.

23 Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

24 Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.

25 Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.

26 Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.

27 Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.

28 Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.

29 Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.

30 Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.

31 Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.

32 Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.

33 Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.

34 Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.

35 Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.

36 Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.

37 Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.

38 Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.

39 Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.

40 Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

41 Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.

42 Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.

43 Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.

44 Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

45 Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

46 Hüüdest: 'Paabel on vallutatud!' väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #8313

Study this Passage

  
/ 10837  
  

8313. 'Distress took hold of the inhabitants of Philistia' means despair of enlarging their dominion, on the part of those upholding faith separated from good. This is clear from the meaning of 'distress' as despair, because they could not any longer enlarge their dominion, dealt with below; and from the meaning of 'the inhabitants of Philistia' as those who uphold faith alone separated from the good of charity, dealt with in 1197, 1198, 3412, 3413, 8093, 8096, 8099. They are distinguished from the Egyptians by the fact that they rule out the good deeds of charity, in the belief that a person is saved without them by faith. This main tenet in their doctrine gives birth to a large number of errors, such as these: Salvation is attributable to mercy, irrespective of the life the person has been leading; all his sins and evils are washed away through faith, enabling him to walk as someone who has been made righteous; his salvation can be accomplished in an instant, even through faith and truth attained at the final hour of his death; consequently it is not the affection belonging to heavenly love that makes heaven in a person. People subscribing to these errors are Philistines; and they are called 'uncircumcised' because of the evils of self-love and love of the world in which their life consists.

[2] The reason why 'distress' here means despair is that extreme distress should be understood, or pain like that suffered by women in labour. The word in the original language also means that kind of pain. Despair or the extremes of distress are actually described in the Word as 'the pain of a woman in labour', for example in David,

The kings assembled themselves. Terror seized them, pain as of a woman in labour. Psalms 48:4, 6.

In Jeremiah,

O dweller in Lebanon, having a nest in the cedars, how much grace will you find when distresses come to you, pain as of a woman in labour? Jeremiah 22:23.

In the same prophet,

The king of Babel has heard the report about them, consequently his hands have become feeble; anguish has taken hold of him, pain as of a woman in labour. Jeremiah 50:43.

In Isaiah,

The day of Jehovah is near, like devastation from Shaddai. Therefore all hands are feeble, and every human heart melts, and they are terrified; pangs and distresses take hold of them, they are in labour, like a woman giving birth. Isaiah 13:6-8.

[3] In Jeremiah,

behold, a people coming from the land of the north, and a mighty nation will be stirred up from the furthest parts of the earth. They lay hold on bow and spear; it is cruel and they do not have any pity. Their voice resounds like the sea, and they ride on horses, [every one] prepared as a man for battle against you, O daughter of Zion. We have heard the report about it, our hands have grown feeble. Anguish has laid hold on us, pain as of a woman in labour. Jeremiah 6:22-24.

This refers to truth being laid waste as experienced by those ruled by evil. 'A people from the land of the north' stands for those steeped in falsities arising from evil. 'A mighty nation from the uttermost parts of the earth' stands for those steeped in evils which are altogether opposed to good. 'They lay hold on bow and spear' stands for the fact that they draw on false teachings when they engage in conflict. 'Their voice resounds like the sea' stands for reasoning based on those teachings. 'They ride on horses' stands for arguments seemingly based on understanding. 'Prepared as a man for battle' stands for the desire to attack truth. 'Daughter of Zion' stands for the Church where good exists. 'Anguish has laid hold' stands for distress, because truths might undergo molestation. 'Pain as of a woman in labour' stands for despair, because good might suffer harm. From all this it is evident that 'pain' in this instance means despair on account of harm that might be done to good.

[4] The reason why 'distress took hold of the inhabitants of Philistia' means despair or lack of hope of enlarging their dominion is that the Philistines, that is, those who suppose that salvation comes as a result of faith alone without the good deeds of charity, in the next life strive unceasingly after dominion, fighting against others. They do not stop until they undergo vastation of their knowledge of cognitions or matters of faith. Every person in the next life retains the tenets of the faith he possessed during his lifetime; and no other people exchange them for truths except those who have done what is good in life, since good desires truth and welcomes it freely because it is of a similar nature. But those who have done what is bad in life do not exchange them. Those people are so to speak hard, and also they reject truths. Furthermore they live in obscurity, so that they cannot even see them. They see only whatever endorses the ideas they have adopted and nothing whatever that goes against them. Such people also imagine that they have more intelligence than everyone else; yet they know nothing except to use reasonings based on the ideas they have adopted. This is why they are people who attack charity very strongly, consequently are people who wish to dominate. For those who are governed by charity are humble, and wish - as though lowest in rank - to serve all. But those who are ruled by faith without charity are haughty, and wish - as though highest in rank - to be served by all. This also is why they consider heaven to consist in the glory of dominion, imagining - because they suppose that they have more intelligence than all others - that they will be archangels and that very many others will for that reason serve them, a supposition also in keeping with the words in Daniel,

Those who have intelligence will shine like the brightness of the expanse, and those who turn many to righteousness like the stars for ever and ever. 1 Daniel 12:3.

But instead of brightness theirs is darkness.

Footnotes:

1. lit. into the age and eternity

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.