The Bible

 

Jeremija 48

Study

   

1 Moabi kohta: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: 'Häda Nebole, sest ta hävitatakse! Häbisse jääb, vallutatakse Kirjataim, häbisse jääb ja purustatakse pelgupaik!

2 Moabi kuulsus kaob, Hesbonis kavatsetakse kurja tema vastu: 'Mingem ja hävitagem ta rahvaste hulgast!' Ka sina, Madmen, hukkud - su kannul käib mõõk!

3 Kuule! Hooronaimist kostab kisa: 'Hävitus ja suur kokkuvarisemine!'

4 'Moab on purustatud!' kostab ta lapsukeste kisa.

5 Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi nõlvakult kostab hädakisa hävingu pärast:

6 'Põgenege, päästke oma elu ja olge nagu kadakas kõrbes!'

7 Sellepärast et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind. Ja Kemos läheb vangi üheskoos oma preestrite ja vürstidega.

8 Hävitaja tuleb iga linna kallale ja ükski linn ei pääse; org hukkub ja tasandik rikutakse, nagu Issand on ütelnud.

9 Andke Moabile tiivad, ta lennaku ära! Ta linnad muutuvad õudseks, keegi ei ela neis.

10 Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult, ja neetud olgu, kes hoiab oma mõõga verest eemal!

11 Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole kallatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on talle jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud.

12 Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma läkitan tema kallale veinilaskjad, kes teda kallutavad; need tühjendavad tema astjad ja purustavad tema kruusid.

13 Siis Moab tunneb häbi Kemose pärast, nagu Iisraeli sugu tundis häbi Peeteli pärast, kelle peale nad lootsid.

14 Kuidas te võite öelda: 'Me oleme vägevad ja vaprad sõjamehed!'?

15 Moab hävitatakse ja ta linnad tõusevad üles kui suits; ta valitud noored mehed laskuvad tapetavaiks, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand.

16 Moabi hukatus ligineb ja tema õnnetus tõttab väga.

17 Tundke temale kaasa, kõik ta naabrid ja kõik, kes tunnete tema nime, öelge: 'Kuidas küll on murtud tugev kepp, see tore sau!'

18 Astu alla oma auhiilgusest ja istu janus, elanik, Diiboni tütar! Sest Moabi hävitaja tuleb su kallale, hävitama su kindlustatud linnu.

19 Seisa tee ääres ja vaata, Aroeri elanik! Küsi põgenikelt ja pääsenuilt: 'Mis on juhtunud?'

20 Moab on jäänud häbisse, sest ta on purustatud. Hüüdke ja karjuge, andke teada Arnoni ääres, et Moab on hävitatud.

21 Ja kohus tuleb tasasele maale, Holonile, Jahsale, Meefatile,

22 Diibonile, Nebole, Beet-Diblataimile,

23 Kirjataimile, Beet-Gaamulile, Beet-Meonile,

24 Kerijotile, Bosrale ja kõigile Moabimaa linnadele kaugel ja ligidal.

25 Moabi sarv raiutakse maha ja tema käsivars murtakse, ütleb Issand.

26 Jootke ta purju, sest ta on suurustanud Issanda vastu, et Moab vehiks kätega oma okse juures ja et temagi saaks naeruks!

27 Eks ole Iisrael olnud sulle naeruks? Või tabati ta varaste hulgast, et sa vangutad pead iga kord, kui sa temast räägid?

28 Jätke linnad ja elage kaljudes, Moabi elanikud, olge nagu tuvi, kes pesitseb koopasuus!

29 Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe, tema uhkusest, hooplemisest ja upsakusest ning tema südame suurelisusest.

30 Mina tunnen, ütleb Issand, tema jultumust ja valejutte - nad on teinud valesti.

31 Seetõttu ulun ma Moabi pärast, kisendan kogu Moabi pärast, kurdan Kiir-Heresi inimeste pärast.

32 Rohkem kui on nuttu Jaaseri pärast, nutan ma sinu pärast, Sibma viinapuu. Su lokkavad kasvud tungisid üle mere, ulatusid Jaaseri mereni. Su suvivilja ja viinamarjalõikuse kallale sööstab hävitaja.

33 Rõõm ja ilutsemine võetakse viljapuuaiast ja Moabimaalt. Ma lõpetan veini surutõrrest, enam ei tallata seda rõõmuhüüetega, rõõmuhüüd ei olegi enam rõõmuhüüd.

34 Hädahüüded on Hesbonist kuni Elaaleni ja Jahaseni, nad annavad kuulda oma häält Soarist kuni Hooronaimini ja Eglat-Selisijani, sest ka Nimrimi veed muutuvad kõrbeks.

35 Ja ma lõpetan Moabist selle, ütleb Issand, kes ohverdab künkal ja suitsutab oma jumalatele.

36 Seetõttu kaebleb mu süda Moabi pärast otsekui vilepill; ja mu süda kaebleb Kiir-Heresi inimeste pärast otsekui vilepill, et nende kogutud vara on hävinud.

37 Tõesti, kõik pead on siis paljad ja kõik habemed aetud, kõigil kätel on sisselõiked ja kõigil niudeil kotiriie.

38 Kõigil Moabi katuseil ja tänavail on üldine leinakaebus, sest ma purustan Moabi otsekui kõlbmatu astja, mis kellelegi ei meeldi, ütleb Issand.

39 Kuidas ta küll on purustatud! Ulguge! Kuidas küll on Moab häbiga pööranud selja! Moab saab naeruks ja hirmutuseks kõigile oma naabritele.

40 Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ta lendab nagu kotkas ja laotab oma tiibu Moabi kohal.

41 Linnad vallutatakse ja kindlused saadakse kätte: sel päeval on Moabi kangelaste süda otsekui lapsevaevas oleva naise süda.

42 Ja Moab hävitatakse rahvaste seast, sest ta on suurustanud Issanda vastu.

43 Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, Moabi elanik, ütleb Issand.

44 Kes siis põgeneb pelju eest, langeb püügiauku; ja kes tuleb välja püügiaugust, selle püüab püüdepael; sest ma toon temale, Moabile, nende karistusaasta, ütleb Issand.

45 Hesboni varjus seisavad põgenikud jõuetult; sest Hesbonist lähtub tuli ja Siihoni keskelt leek: see põletab Moabi oimud ja lärmajate pealae.

46 Häda sulle, Moab! Kaduma peab Kemose rahvas, sest su pojad võetakse vangi ja su tütred peavad olema vangis!

47 Aga viimseil päevil ma pööran Moabi vangipõlve, ütleb Issand.' Niipalju kohtust Moabi üle.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #4137

Study this Passage

  
/ 10837  
  

4137. 'For I might have sent you away with gladness and with songs' means the state in which - thinking from the proprium - it had believed itself to be as regards truths. This is clear from the meaning of 'I might have sent you away' as that it would have separated itself in freedom. But the fact that it had not separated itself when in that state is clear from what has been stated already in 4113. From this it is evident that these words were uttered by Laban in the state in which - thinking from the proprium - he had believed himself to be. For when a person's belief is based on his own thought it is not the truth, whereas when it is not based on his own thought but is received from the Lord it is based on the truth. The state referred to at this point is a state as regards truths, and this is meant by 'sending away with gladness and with songs', for gladness and songs have reference to truths.

[2] In the Word the expressions 'gladness' and 'joy' are used in various places, sometimes the two appearing together. But 'gladness' is used when truth or the affection for truth is the subject, and 'joy' when good or the affection for good is, as in Isaiah,

Behold, joy and gladness consist in slaying oxen and killing sheep, eating flesh and drinking wine. Isaiah 22:13.

Here 'joy' has reference to good and 'gladness' to truth. In the same prophet,

There will be an outcry in the streets over [the lack of] wine, all gladness will be made desolate, and the joy of the earth 1 will be banished. Isaiah 24:11.

In the same prophet,

The ransomed of Jehovah will return, and come to Zion with song, and everlasting joy upon their heads; they will obtain joy and gladness, and sorrow and sighing will flee away. Isaiah 35:10; 51:11.

In the same prophet,

Jehovah will comfort Zion. Joy and gladness will be found in her, confession and the voice of song. Isaiah 51:3.

In Jeremiah,

I will make to cease from the cities of Judah and from the streets of Jerusalem the voice of joy and the voice of gladness, the voice of the bridegroom and the voice of the bride, for the land will become a waste. Jeremiah 7:34; 25:10.

In the same prophet,

The voice of joy and the voice of gladness, and the voice of the bridegroom and the voice of the bride, the voice of those that say, Give thanks 2 to Jehovah Zebaoth. Jeremiah 33:11.

In the same prophet,

Joy and exultation have been plucked from Carmel, and from the land of Moab. Jeremiah 48:33

In Joel,

Is not the food cut off before our eyes, gladness and exultation from the house of our God? Joel 1:16.

In Zechariah, The fast will be to the house of Judah one of joy and gladness and good feasts. Zechariah 8:19.

[3] Anyone who does not know that the heavenly marriage, that is, the marriage of good and truth, is present in every detail of the Word might suppose that these two - joy and gladness - are exactly the same as each other and that both are used merely for the sake of greater emphasis, so that one of them is superfluous. But this is not the case, for not even the smallest part of an expression is used which lacks the spiritual sense. In the places that have been quoted, and in others too, 'joy' has reference to good and 'gladness' to truth, see also 3118. The fact that 'songs' also has reference to truths is clear from many places in the Word where songs are mentioned, for example Isaiah 5:1; 24:9; 26:1; 30:29; 42:10; Ezekiel 26:13; Amos 5:23; and elsewhere.

[4] It should be recognized that everything in the Lord's kingdom has reference either to good or to truth, that is, to the things that are aspects of love or to those that are aspects of faith wedded to charity. Those which have reference to good or aspects of love are called celestial, while those which have reference to truth or aspects of faith wedded to charity are called spiritual. Since in every single detail of the Word the Lord's kingdom is the subject and in the highest sense the Lord Himself; and since the Lord's kingdom consists in a marriage of goodness and truth, or the heavenly marriage, and the Lord Himself is the one in whom the Divine marriage exists and from whom the heavenly marriage derives, that marriage is present in every single part of the Word. It stands out in particular in the Prophets where repetitions of one and the same thing occur with merely a change of words. In no case however are those repetitions pointless, for one expression means that which is celestial, that is, which has to do with love or good, and the other that which is spiritual, that is, which has to do with faith wedded to charity, or with truth. These considerations show how the heavenly marriage, that is, the Lord's kingdom, is present in every detail of the Word, and how in the highest sense the Divine marriage itself or the Lord is present there.

Footnotes:

1. The Latin means all joy, but the Hebrew means the joy of the earth, which Swedenborg has in other places where he quotes this verse.

2. literally, Confess

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.