The Bible

 

Genesis 43

Study

   

1 Aga maal oli kange nälg.

2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: 'Minge ostke meile pisut leiba!'

3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: 'See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.

4 Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.'

6 Ja Iisrael ütles: 'Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?'

7 Ja nad vastasid: 'See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?'

8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: 'Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks.

10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud.'

11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: 'Kui see nõnda on, siis tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

12 Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.

13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde!

14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.'

15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: 'Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!'

17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: 'Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!'

19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

20 ning ütlesid: 'Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas.

21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.

22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.'

23 Aga tema ütles: 'Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen saanud.' Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: 'Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?'

28 Ja nad vastasid: 'Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.' Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: 'On see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?' Ja ta ütles: 'Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!'

30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: 'Pange toit lauale!'

32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.

33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga ning jäid joobnuks.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #5497

Study this Passage

  
/ 10837  
  

5497. 'And it was in the mouth of his pouch' means that it was returned as a gift and was put back in the opening of the exterior natural. This is clear from the meaning of 'the mouth of the pouch' as the opening of the exterior natural. Its having been put back there is implied from its very presence there, while its return as a gift follows from what was stated immediately before this, that no power of their own had been expended. Because 'the pouch' was in the preliminary part where the sack opened, nothing else is meant by 'the pouch' than the preliminary part of the receptacle, which is the exterior natural since this too is a preliminary part - 'a sack' being a receptacle, see 5489, 5494. So that anyone may know what the exterior natural and the interior natural are, let a further brief statement be made about them.

[2] One who is still a child cannot begin to think from anything higher than the exterior natural, for he composes his ideas out of sensory impressions. But as he grows up, employing sensory impressions to work out the reasons for things, he begins to think from the interior natural. For he begins to employ his sensory impressions to formulate ideas about truths which essentially are higher than sensory impressions; yet such ideas are still on a level with things in the natural world. But as he grows into a young adult, if he develops his power of reason, he employs what is in his interior natural to work out the reasons for things, which are truths of a yet higher nature. These are extracted so to speak from what is present in the interior natural. (The learned world calls the ideas composing thought which originate in this way intellectual and immaterial ideas, whereas ideas formed from factual knowledge present in both parts of the natural, insofar as these originate in the world and come through the senses, they call material ideas.) This is the manner in which a person rises with his understanding from the world up to heaven. Yet he does not go on into heaven with that understanding unless he accepts good from the Lord which is constantly present and flowing into him. If he does accept that good he is also endowed with truths, for in good all truths are welcome guests. And as he is endowed with truths, so he is endowed with understanding enabling him to have his being in heaven.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.