The Bible

 

Genesis 34

Study

   

1 Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

2 Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

3 Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

4 Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: 'Võta see tüdruk mulle naiseks!'

5 Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

6 Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

7 Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

8 Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: 'Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

9 Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

10 ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!'

11 Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: 'Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

12 Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!'

13 Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

14 ja ütlesid neile: 'Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

15 Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

16 Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

17 Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.'

18 Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

19 Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

20 Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

21 'Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

22 Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

23 Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!'

24 Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

25 Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

26 Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

27 Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

28 Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

29 Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

30 Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: 'Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!'

31 Kuid nemad vastasid: 'Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?'

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3255

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3255. And was gathered to his peoples. That this signifies that these things were concerning Abraham, is evident from the signification of being “gathered to his peoples,” as being to be no longer the subject; for to be gathered to his peoples is to go away from those among whom he has been hitherto, and pass to his own; thus in the present case to be no longer a representative. It was customary with the ancients when anyone died, to say that he was gathered to his fathers or to his peoples, and they understood by this form of expression that he actually went to his parents, relations, and kinsfolk in the other life. They derived this form of speech from the most ancient people, who were celestial men, for while living on earth these were at the same time with the angels in heaven, and thus knew how the case is, namely, that all who are in the same good meet and are together in the other life, and likewise all who are in the same truth. Of the former they said that they were “gathered to their fathers,” but of the latter that they were “gathered to their peoples;” for with them “fathers” signified goods (n. 2803), and “peoples” signified truths (n. 1259, 1260). As the people of the Most Ancient Church were all in similar good, they dwell together in heaven (n. 1115); and the case is the same with many of the people of the Ancient Church, who were in similar truth (n. 1125, 1127).

[2] Moreover while a man lives in the body he is always as to his soul in some society of spirits in the other life (n. 1277, 2379); the man who is evil is in a society of infernal spirits; and the man who is good is in a society of angels. Thus everyone is in a society of such spirits as he is in agreement with, either as to good and truth, or as to evil and falsity; and into this same society the man comes when he dies (n. 687). This is what among the ancients was signified by being “gathered to their fathers,” or “to their peoples,” as is here said of Abraham when he expired, and of Ishmael in this same chapter (Genesis 25:17); of Isaac (Genesis 35:29); of Jacob (Genesis 49:29, 33); of Aaron (Numbers 20:24, 26); of Moses (Numbers 27:13; 31:2; Deuteronomy 32:50); and of the first generation that entered into the land of Canaan (Judges 2:10). But in the internal sense of the Word, when anyone’s life is treated of representatively, by being “gathered to his peoples” is signified that he is no longer the subject, as before said.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.