The Bible

 

Genesis 25

Study

   

1 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

2 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suuahi.

3 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

4 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

6 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, andis Aabraham ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

7 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

8 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

9 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hett Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

10 väljale, mille Aabraham hettidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

11 Ja pärast Aabrahami surma õnnistas Jumal ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

12 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, keda egiptlanna Haagar, Saara teenija, Aabrahamile ilmale tõi.

13 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

14 Misma, Duuma, Massa,

15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

16 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

17 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

18 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

19 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

20 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

21 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele.

22 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: 'Mispärast on see minuga nõnda?' Ja ta läks Issandalt küsima.

23 Ja Issand vastas temale: 'Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest - vanem orjab nooremat.'

24 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud.

25 See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

26 Seejärel sündis ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

27 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, aga Jaakob oli vagane mees, kes elas telkides.

28 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suupärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

29 Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

30 Ja Eesav ütles Jaakobile: 'Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!' Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

31 Aga Jaakob ütles: 'Enne müü mulle oma esmasünniõigus!'

32 Ja Eesav vastas: 'Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!'

33 Siis ütles Jaakob: 'Vannu mulle enne!' Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

34 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #3020

Study this Passage

  
/ 10837  
  

3020. Who administered all that he had. That this signifies the offices of the natural man is evident from the signification of “administering,” and indeed of “administering all things,” as being to discharge offices or duties. (That the natural man in respect to the rational, or what is the same, the external man in respect to the internal, is like the administrator in a house, may be seen above, n. 1795.) All things that are in man are as one household (that is, as one family) in this respect, that there is one who fills the office of master of the house, and others who fill that of servants. The rational mind itself is that which disposes all things as master of the house, and arranges them in order by influx into the natural mind; but it is the natural mind that ministers and is the administrator.

[2] As the natural mind is distinct from the rational mind and is in a degree below it, and as it also acts as if from what is its own, it is called relatively a “servant the elder of the house,” and it is said to administer all the things in itself that belong to it. That the natural mind is distinct from the rational, and is in a lower degree, and is as if in what is its own, may be seen from the things within it, and from its offices. The things which are therein are all memory-knowledges, thus also all knowledges of every kind whatever; in a word, they are all things in both general and particular that belong to the outer or corporeal memory (concerning which see n. 2471, 2480). To this mind also belongs all the imaginative faculty, which is the interior sensuous with man, and which is in the greatest vigor with children; and in the first age of adolescence; to the same mind belong also all natural affections that man has in common with brute animals; all of which shows what its offices are.

[3] But the rational mind is more internal. The knowledges in it are not open before man, but while he lives in the body are imperceptible; for they are all things in both general and particular that belong to the interior memory (concerning which see n. 2470-2474, 2489, 2490). To this mind also belongs all the thinking faculty that is perceptive of what is equitable and just, and of what is true and good; also all spiritual affections, which are properly human, and by which man is distinguished from the brute animals. From these things this mind flows into the natural mind, and excites the things that are therein, and views them with a kind of sight, and in this manner judges and forms conclusions. That these two minds are distinct is clearly evident from the fact that with many persons the natural mind bears rule over the rational mind; or what is the same, the external man over the internal man; and that it does not bear rule but serves with those only who are in the good of charity, that is, who suffer themselves to be led by the Lord.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.