The Bible

 

Genesis 12

Study

   

1 Ja Issand ütles Aabramile: 'Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

2 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

3 Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!'

4 Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.

5 Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.

6 Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.

7 Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: 'Sinu soole ma annan selle maa!' Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.

8 Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.

9 Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.

10 Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.

11 Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: 'Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.

12 Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: 'See on tema naine!' Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama.

13 Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!'

14 Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.

15 Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta.

16 Vaarao tegi Aabramile tema pärast head: ta sai lambaid ja kitsi, veiseid ja eesleid, sulaseid ja teenijaid, emaeesleid ja kaameleid.

17 Aga Issand nuhtles vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.

18 Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: 'Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?

19 Miks sa ütlesid: Ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!'

20 Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.

   

From Swedenborg's Works

 

Arcana Coelestia #2523

Study this Passage

  
/ 10837  
  

2523. She is my sister. That this signifies that it was the rational which should be consulted (that is, that he so thought), is evident from the signification of “sister” in this chapter as being rational truth (see n. 1495, 2508). In the internal sense of the Word the Lord’s whole life is described, such as it was to be in the world, even as to the perceptions and thoughts, for these were foreseen and provided because from the Divine; this being done for the additional reason that all these things might be set forth at that time as present to the angels, who perceive the Word according to the internal sense; and that so the Lord might be before them, and at the same time how by successive steps He put off the human, and put on the Divine. Unless these things had been as if present to the angels, through the Word, and also through all the rites in the Jewish Church, the Lord would have been obliged to come into the world immediately after the fall of the Most Ancient Church, which is called Man or Adam; for there was an immediate prophecy of the Lord’s advent (Genesis 3:15); and what is more, the human race of that time could not otherwise have been saved.

[2] As regards the Lord’s life itself, it was a continual progression of the Human to the Divine, even to absolute union (as already frequently stated), for in order that He might combat with the hells and overcome them, He must needs do it from the Human; for there is no combat with the hells from the Divine. It therefore pleased Him to put on the human like another man, to be an infant like another, to grow up into knowledges [in scientias et in cognitiones], which things are represented by Abraham’s sojourning in Egypt (chapter 12), and now in Gerar; thus it pleased Him to cultivate the rational as another man, and in this way to disperse its shade, and bring it into light, and this from His own power. That the Lord’s progression from the Human to the Divine was of this nature, can be denied by no one if he only considers that He was a little child, and learned to talk like one; and so on. But there was this difference: that the Divine Itself was in Him, seeing that He was conceived of Jehovah.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.