¹ Sel päeval väljus Jeesus sealt kojast ja istus maha mere ääre.

² Ja palju rahvast kogunes Tema juure, nii et Ta pidi astuma paati ja maha istuma. Ja kõik rahvas seisis rannal.

³ Ja Ta rääkis neile palju tähendamissõnadega ning ütles: „Vaata, külvaja läks välja külvama.

⁴ Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära.

⁵ Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad.

⁶ Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.

⁷ Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle.

⁸ Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend.

⁹ Kellel kõrvad on, see kuulgu!”

¹⁰ Siis jüngrid astusid Ta juure ja ütlesid Temale: „Mispärast Sa räägid neile tähendamissõnadega?”

¹¹ Tema kostis ning ütles: „Teile on antud mõista Taevariigi saladusi, neile aga ei ole antud.

¹² Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!

¹³ Sellepärast Ma räägin neile tähendamissõnadega, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei kuuleks ega mõistaks!

¹⁴ Ja nende kohta läheb täide prohvet Jesaja ennustus, mis ütleb: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!

¹⁵ Sest sellesinase rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

¹⁶ Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad!

¹⁷ Sest tõesti, Ma ütlen teile, paljud prohvetid ja õiged on igatsenud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud!

¹⁸ Kuulge siis teie nüüd tähendamissõna külvajast:

¹⁹ Kui keegi Kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse. Seda tähendab see, mis külvati tee ääre.

²⁰ Mis kaljuse maa peale külvati tähendab seda, kes sõna kuuleb ja võtab selle kohe rõõmuga vastu;

²¹ temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

²² Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks.

²³ Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!”

²⁴ Teise tähendamissõna esitas Ta neile ning ütles: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne.

²⁵ Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära.

²⁶ Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale.

²⁷ Aga majaisanda orjad tulid tema juure ning ütlesid temale: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet?

²⁸ Tema ütles neile: Seda on teinud vaenuline inimene. Siis ütlesid orjad temale: Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?

²⁹ Aga tema ütles: Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu.

³⁰ Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks, ja lõikuseajal Ma ütlen lõikajaile: Koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!”

³¹ Teise tähendamissõna Ta esitas neile ning ütles: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule.

³² See on küll kõige väiksem kõigist seemneist, aga kui see on kasvanud, on see suurim aiataimedest ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesad ta okstele!”

³³ Teise tähendamissõna Ta rääkis neile: „Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema!”

³⁴ Seda kõike rääkis Jeesus rahvale tähendamissõnadega ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi,

³⁵ et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: „Ma avan Oma suu tähendamissõnades ja kuulutan, mis on olnud salajas maailma algusest!”

³⁶ Siis Jeesus laskis rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja Ta jüngrid astusid Tema juure ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna põllulustest.”

³⁷ Tema kostis ja ütles: „Kes head seemet külvab, on Inimese Poeg.

³⁸ Põld on maailm; hea seeme on Kuningriigi lapsed, lusted aga on tigeda lapsed.

³⁹ Vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Aga lõikus on maailma-ajastu lõpp; lõikajad on Inglid.

⁴⁰ Otsegu nüüd umbrohi kogutakse ja tulega ära põletatakse, nõnda peab ka sündima selle maailma-ajastu lõpul.

⁴¹ Inimese Poeg läkitab Oma Inglid ja Nemad koguvad Tema Kuningriigist kõik pahandused ja kõik need, kes teevad, mis on käsu vastu,

⁴² ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.

⁴³ Siis paistavad õiged nagu päike Oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, see kuulgu!

⁴⁴ Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu.

⁴⁵ Taas on Taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärle,

⁴⁶ ja kui ta oli leidnud ühe kalli pärli, läks ta ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle.

⁴⁷ Taas on Taevariik nooda sarnane, mis merre heideti ja kokku vedas kõiksugu kalu.

⁴⁸ Ja kui see täis sai, veeti ta randa, ja istuti maha ning koguti head astjatesse, aga halvad visati ära.

⁴⁹ Nõnda sünnib maailma-ajastu lõpul: Inglid väljuvad ja eraldavad kurjad õigete hulgast

⁵⁰ ja heidavad nad tuleahju; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.

⁵¹ Kas te olete aru saanud kõigest sellest?” Nad ütlesid Temale: „Jah!”

⁵² Siis Ta ütles neile: „Seepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud Taevariigi jaoks, majaisandmehe sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana!”

⁵³ Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need tähendamissõnad, et Ta läks sealt ära.

⁵⁴ Ja Ta tuli Oma kodukohta ja õpetas neid nende kogudusekojas, nii et nad hämmastusid ning ütlesid: „Kust on Sellel see tarkus ja need vägevad teod?

⁵⁵ Eks Tema ole see puusepa poeg? Eks Ta Ema nimetata Maarjaks ja Ta vendi Jakoobuseks ja Jooseseks ja Siimonaks ja Juudaks?

⁵⁶ Ja eks Ta õed kõik ole meie juures? Kust siis Temale see kõik on tulnud?”

⁵⁷ Ja nad pahandusid Temast. Aga Jeesus ütles neile: „Ei peeta prohvetist kuskil nii vähe lugu kui kodukohas ja ta omas majas!”

⁵⁸ Ja Ta ei teinud seal mitte palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.

¹ "Most certainly, I tell you, one who doesn't enter by the door into the sheep fold, but climbs up some other way, the same is a thief and a robber.

² But one who enters in by the door is the shepherd of the sheep.

³ The gatekeeper opens the gate for him, and the sheep listen to his voice. He calls his own sheep by name, and leads them out.

⁴ Whenever he brings out his own sheep, he goes before them, and the sheep follow him, for they know his voice.

⁵ They will by no means follow a stranger, but will flee from him; for they don't know the voice of strangers."

⁶ Jesus spoke this parable to them, but they didn't understand what he was telling them.

⁷ Jesus therefore said to them again, "Most certainly, I tell you, I am the sheep's door.

⁸ All who came before me are thieves and robbers, but the sheep didn't listen to them.

⁹ I am the door. If anyone enters in by me, he will be saved, and will go in and go out, and will find pasture.

¹⁰ The thief only comes to steal, kill, and destroy. I came that they may have life, and may have it abundantly.

¹¹ I am the good shepherd. The good shepherd lays down his life for the sheep.

¹² He who is a hired hand, and not a shepherd, who doesn't own the sheep, sees the wolf coming, leaves the sheep, and flees. The wolf snatches the sheep, and scatters them.

¹³ The hired hand flees because he is a hired hand, and doesn't care for the sheep.

¹⁴ I am the good shepherd. I know my own, and I'm known by my own;

¹⁵ even as the Father knows me, and I know the Father. I lay down my life for the sheep.

¹⁶ I have other sheep, which are not of this fold. I must bring them also, and they will hear my voice. They will become one flock with one shepherd.

¹⁷ Therefore the Father loves me, because I lay down my life, that I may take it again.

¹⁸ No one takes it away from me, but I lay it down by myself. I have power to lay it down, and I have power to take it again. I received this commandment from my Father."

¹⁹ Therefore a division arose again among the Jews because of these words.

²⁰ Many of them said, "He has a demon, and is insane! Why do you listen to him?"

²¹ Others said, "These are not the sayings of one possessed by a demon. It isn't possible for a demon to open the eyes of the blind, is it?"

²² It was the Feast of the Dedication at Jerusalem.

²³ It was winter, and Jesus was walking in the temple, in Solomon's porch.

²⁴ The Jews therefore came around him and said to him, "How long will you hold us in suspense? If you are the Christ, tell us plainly."

²⁵ Jesus answered them, "I told you, and you don't believe. The works that I do in my Father's name, these testify about me.

²⁶ But you don't believe, because you are not of my sheep, as I told you.

²⁷ My sheep hear my voice, and I know them, and they follow me.

²⁸ I give eternal life to them. They will never perish, and no one will snatch them out of my hand.

²⁹ My Father, who has given them to me, is greater than all. No one is able to snatch them out of my Father's hand.

³⁰ I and the Father are one."

³¹ Therefore Jews took up stones again to stone him.

³² Jesus answered them, "I have shown you many good works from my Father. For which of those works do you stone me?"

³³ The Jews answered him, "We don't stone you for a good work, but for blasphemy: because you, being a man, make yourself God."

³⁴ Jesus answered them, "Isn't it written in your law, 'I said, you are gods?'

³⁵ If he called them gods, to whom the word of God came (and the Scripture can't be broken),

³⁶ do you say of him whom the Father sanctified and sent into the world, 'You blaspheme,' because I said, 'I am the Son of God?'

³⁷ If I don't do the works of my Father, don't believe me.

³⁸ But if I do them, though you don't believe me, believe the works; that you may know and believe that the Father is in me, and I in the Father."

³⁹ They sought again to seize him, and he went out of their hand.

⁴⁰ He went away again beyond the Jordan into the place where John was baptizing at first, and there he stayed.

⁴¹ Many came to him. They said, "John indeed did no sign, but everything that John said about this man is true."

⁴² Many believed in him there.