¹ Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

² ja ütles: 'Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!' Kuid nad vastasid: 'Ei, me jääme ööseks välja.'

³ Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

⁴ Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja

⁵ ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: 'Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!'

⁶ Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

⁷ ja ütles: 'Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

⁸ Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!'

⁹ Kuid nad vastasid: 'Käi minema!' Ja nad ütlesid: 'Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind halvemini kui neid!' Ja nad kippusid väga mehe, Loti kallale ning asusid ust maha murdma.

¹⁰ Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde kotta ja sulgesid ukse.

¹¹ Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

¹² Ja mehed ütlesid Lotile: 'Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

¹³ sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!'

¹⁴ Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: 'Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!' Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja.

¹⁵ Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: 'Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!'

¹⁶ Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

¹⁷ Ja neid välja viies nad ütlesid: 'Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!'

¹⁸ Ja Lott vastas neile: 'Muidugi mitte, mu isand!

¹⁹ Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.

²⁰ Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda, ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin - eks ole, see on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!'

²¹ Ja ta vastas temale: 'Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.

²² Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!' Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

²³ Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

²⁴ Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

²⁵ ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

²⁶ Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.

²⁷ Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

²⁸ heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits.

²⁹ Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

³⁰ Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

³¹ Kord ütles vanem nooremale: 'Meie isa on vana ja maal pole ühtegi meest, kes tuleks Meie juurde kogu maailma kombe järgi.

³² Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

³³ Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

³⁴ Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: 'Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

³⁵ Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

³⁶ Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.

³⁷ Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabide isa tänapäevani.

³⁸ Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

¹ Yahweh appeared to him by the oaks of Mamre, as he sat in the tent door in the heat of the day.

² He lifted up his eyes and looked, and saw that three men stood opposite him. When he saw them, he ran to meet them from the tent door, and bowed himself to the earth,

³ and said, "My lord, if now I have found favor in your sight, please don't go away from your servant.

⁴ Now let a little water be fetched, wash your feet, and rest yourselves under the tree.

⁵ I will get a morsel of bread so you can refresh your heart. After that you may go your way, now that you have come to your servant." They said, "Very well, do as you have said."

⁶ Abraham hurried into the tent to Sarah, and said, "Quickly prepare three measures of fine meal, knead it, and make cakes."

⁷ Abraham ran to the herd, and fetched a tender and good calf, and gave it to the servant. He hurried to dress it.

⁸ He took butter, milk, and the calf which he had dressed, and set it before them. He stood by them under the tree, and they ate.

⁹ They asked him, "Where is Sarah, your wife?" He said, "See, in the tent."

¹⁰ He said, "I will certainly return to you when the season comes round. Behold, Sarah your wife will have a son." Sarah heard in the tent door, which was behind him.

¹¹ Now Abraham and Sarah were old, well advanced in age. Sarah had passed the age of childbearing.

¹² Sarah laughed within herself, saying, "After I have grown old will I have pleasure, my lord being old also?"

¹³ Yahweh said to Abraham, "Why did Sarah laugh, saying, 'Will I really bear a child, yet I am old?'

¹⁴ Is anything too hard for Yahweh? At the set time I will return to you, when the season comes round, and Sarah will have a son."

¹⁵ Then Sarah denied, saying, "I didn't laugh," for she was afraid. He said, "No, but you did laugh."

¹⁶ The men rose up from there, and looked toward Sodom. Abraham went with them to see them on their way.

¹⁷ Yahweh said, "Will I hide from Abraham what I do,

¹⁸ since Abraham has surely become a great and mighty nation, and all the nations of the earth will be blessed in him?

¹⁹ For I have known him, to the end that he may command his children and his household after him, that they may keep the way of Yahweh, to do righteousness and justice; to the end that Yahweh may bring on Abraham that which he has spoken of him."

²⁰ Yahweh said, "Because the cry of Sodom and Gomorrah is great, and because their sin is very grievous,

²¹ I will go down now, and see whether their deeds are as bad as the reports which have come to me. If not, I will know."

²² The men turned from there, and went toward Sodom, but Abraham stood yet before Yahweh.

²³ Abraham drew near, and said, "Will you consume the righteous with the wicked?

²⁴ What if there are fifty righteous within the city? Will you consume and not spare the place for the fifty righteous who are in it?

²⁵ Be it far from you to do things like that, to kill the righteous with the wicked, so that the righteous should be like the wicked. May that be far from you. Shouldn't the Judge of all the earth do right?"

²⁶ Yahweh said, "If I find in Sodom fifty righteous within the city, then I will spare all the place for their sake."

²⁷ Abraham answered, "See now, I have taken it on myself to speak to the Lord, who am but dust and ashes.

²⁸ What if there will lack five of the fifty righteous? Will you destroy all the city for lack of five?" He said, "I will not destroy it, if I find forty-five there."

²⁹ He spoke to him yet again, and said, "What if there are forty found there?" He said, "I will not do it for the forty's sake."

³⁰ He said, "Oh don't let the Lord be angry, and I will speak. What if there are thirty found there?" He said, "I will not do it, if I find thirty there."

³¹ He said, "See now, I have taken it on myself to speak to the Lord. What if there are twenty found there?" He said, "I will not destroy it for the twenty's sake."

³² He said, "Oh don't let the Lord be angry, and I will speak just once more. What if ten are found there?" He said, "I will not destroy it for the ten's sake."

³³ Yahweh went his way, as soon as he had finished communing with Abraham, and Abraham returned to his place.