Die Bibel

 

Exodus 15

Lernen

   

1 Mooses ja Iisraeli lapsed laulsid siis Issandale selle laulu; nad ütlesid nõnda: 'Ma laulan Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre.

2 Mu tugevus ja mu kiituslaul on Issand, tema oli mulle päästeks. Tema on mu Jumal ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal ja ma kiidan teda kõrgeks.

3 Issand on sõjamees, Issand on ta nimi.

4 Vaarao sõjavankrid ja väe heitis ta merre, selle valitud võitlejad uputati Kõrkjameres.

5 Vetevood katsid nad, nad vajusid kivina sügavusse.

6 Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.

7 Suurima üleolekuga sa rebisid vastased maha, sa läkitasid oma vihaleegi, see põletas nad kõrtena.

8 Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames.

9 Vaenlane mõtles: 'Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi - mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.'

10 Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette.

11 Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?

12 Sina sirutasid oma parema käe, maa neelas nad.

13 Oma armus sa juhtisid seda rahvast, kelle sa lunastasid; oma väes sa talutasid teda oma püha eluaseme juurde.

14 Rahvad kuulsid ja värisesid, ahastus haaras Vilistimaa elanikke.

15 Siis Edomi pealikud ehmusid, Moabi vürste valdas värin, kõik Kaanani elanikud vabisesid.

16 Heitumus ja hirm tabas neid, nad tummusid kivina su võimsa käsivarre pärast, kui su rahvas, Issand, läks läbi, kui läks läbi see rahvas, kelle sina oled loonud.

17 Sa viid selle ja istutad oma pärisosa mäele, paika, mille sina, Issand, oled teinud oma asupaigaks, pühamusse, Issand, mille valmistavad sinu käed.

18 Issand on kuningas ikka ja igavesti!'

19 Kui siis vaarao hobused, ta sõjavankrid ja ratsanikud läksid merre ja Issand tõi tagasi nende peale mere vee, Iisraeli lapsed aga käisid kuiva mööda keset merd,

20 siis naisprohvet Mirjam, Aaroni õde, võttis trummi kätte, ja kõik naised käisid tema järel trummidega ja ringtantsu tantsides.

21 Ja Mirjam laulis neile: 'Laulge Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre!'

22 Siis Mooses käskis Iisraeli Kõrkjamere äärest edasi minna; nad läksid Suuri kõrbesse ja käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett.

23 Nad jõudsid Maarasse, aga ei saanud Maara vett juua, sest see oli kibe; seepärast pandi sellele nimeks Maara.

24 Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: 'Mida me joome?'

25 Aga tema hüüdis Issanda poole ja Issand näitas temale ühte puud; siis ta heitis selle vette ja vesi muutus magusaks. Seal andis Issand rahvale seaduse ja õiguse, ja seal ta katsus teda läbi.

26 Ja ta ütles: 'Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on tema silmis, paned tähele tema käske ja täidad kõiki tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.'

27 Siis nad tulid Eelimisse; seal oli kaksteist veeallikat ja seitsekümmend palmipuud. Ja seal nad lõid leeri üles vee äärde.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #8232

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

8232. 'Not so much as one of them remained' means every single one. This is clear without explanation.

The subject in this verse has been the plunging or casting into hell of those who were steeped in falsities arising from evil. But few know what being plunged and cast into hell may be. They imagine that it is being cast down into some place where the devil and his crew are, and that these torment people there. But that is not the situation. When people there are cast into hell, it is nothing other than their being completely choked by utter falsities arising from the evil which ruled them when they were in the world. When they are completely choked by them there they are in hell. The actual evils and falsities in which those people are now immersed are what torment them. But the torment is not due to any grief they feel because they have done evil in the past but because - since doing evil is the delight of their life - they cannot do it in the present; for when they do evil there they suffer punishment and torment at the hands of those to whom they do it. What motivates them chiefly when they do evil to one another is a desire to exercise control, in order to place others in subjection to themselves, which, if others do not allow themselves to be placed in subjection, they accomplish by a thousand methods of punishment and torment. But control there, which they constantly strive to possess, passes by turns from one to another, which means that those who have punished and tormented others are then themselves punished and tormented by others. And this goes on until at length the fear of punishment serves to cool their ardour. From all this one may now see where hell originates and what hell is. Nor is hell fire anything other than the cravings of self-love, which inflame and torment, 6314, 7324, 7575.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Die Bibel

 

Exodus 12:28

Lernen

       

28 Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.