Библијата

 

Genesis 43

Студија

   

1 Aga maal oli kange nälg.

2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: 'Minge ostke meile pisut leiba!'

3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: 'See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.

4 Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.'

6 Ja Iisrael ütles: 'Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?'

7 Ja nad vastasid: 'See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?'

8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: 'Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks.

10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud.'

11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: 'Kui see nõnda on, siis tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

12 Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.

13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde!

14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.'

15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: 'Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!'

17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: 'Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!'

19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

20 ning ütlesid: 'Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas.

21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.

22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.'

23 Aga tema ütles: 'Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen saanud.' Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: 'Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?'

28 Ja nad vastasid: 'Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.' Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: 'On see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?' Ja ta ütles: 'Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!'

30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: 'Pange toit lauale!'

32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.

33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga ning jäid joobnuks.

   

Од делата на Сведенборг

 

Arcana Coelestia #5616

Проучи го овој пасус

  
/ 10837  
  

5616. And their father Israel said unto them. That this signifies perception from spiritual good, is evident from the signification of “saying” in the historicals of the Word, as being perception; and from the representation of Israel, as being spiritual good (of which above, n. 5595). He is called “father” because the truths that his sons represent are from this good as from a father.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Од делата на Сведенборг

 

Arcana Coelestia #4731

Проучи го овој пасус

  
/ 10837  
  

4731. And Reuben heard. That this signifies the confession of the faith of the church in general, is evident from the representation of Reuben, as being faith in the understanding or doctrine, which is the first thing of regeneration-the complex the truth of doctrine by which the good of life can be attained (n. 3861, 3866); and here therefore the confession of the faith of the church in general. That Reuben here interposes is because the church which begins from faith would cease to be a church unless this Divine truth remained in it—that the Lord’s Human is Divine, for this is the supreme or inmost truth of the church. For this reason Reuben wished to rescue Joseph, by whom this truth is here represented, out of the hand of his brethren, to restore him to his father-by which is signified that it wished to claim this truth for the church. Moreover, when Reuben returned to the pit and saw that Joseph was not there, he rent his clothes and said to his brethren, “The child is not, and I, whither do I come?” (29, 30) by which is signified that there was no longer any faith in the Lord, and thus no church.

[2] This supreme or inmost truth, that the Lord’s Human is Divine, is denied by those in the church who are in faith alone; and yet because they know from the Word that in the Lord there is the Divine, and do not apprehend how the Human can be Divine, they therefore attribute both to the Lord, making a distinction between His Divine nature and His Human nature. Those however who are in a life of faith, or in charity, adore the Lord as their God and Savior; and when in adoration, they think of the Lord’s Divine without separating it from the Human, and thus at heart acknowledge all in the Lord to be Divine. But when they think from doctrine, because they likewise cannot comprehend how the Human can be Divine, they speak according to their doctrine.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.