¹ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

² 'Inimesepoeg, sa elad vastupanija soo hulgas, kellel on silmad nägemiseks, aga nad ei näe, kõrvad kuulmiseks, aga nad ei kuule, sest see on vastupanija sugu.

³ Aga sina, inimesepoeg, valmista enesele teekonnavarustus ja mine teele päevaajal nende nähes; mine nende nähes oma asupaigast teise paika; vahest nad märkavad, kuigi nad on vastupanija sugu!

⁴ Vii välja päeva ajal nende nähes oma asjad, nagu teekonnavarustus; ise aga mine õhtul välja nende nähes, nagu vangiminejad lähevad!

⁵ Murra nende nähes müürist läbi ja vii asjad sealtkaudu välja!

⁶ Tõsta need nende nähes õlale, vii pimedas välja; kata nägu, et sa ei näeks maad, sest ma olen pannud sind endeks Iisraeli soole!'

⁷ Ja ma tegin, nagu mind kästi: ma viisin päeval välja asjad, nagu teekonnavarustuse; õhtul aga murdsin ma oma käega müürist läbi, pimeduses viisin need välja, tõstsin nende nähes õlale.

⁸ Aga hommikul tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:

⁹ 'Inimesepoeg, kas pole Iisraeli sugu, see vastupanija sugu, sinult küsinud: 'Mis sa teed?'

¹⁰ Vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: See on ennustus Jeruusalemma vürsti ja kogu Iisraeli soo kohta, kes teie keskel on.

¹¹ Ütle: Mina olen teile endeks. Nõnda nagu mina tegin, nõnda tehakse nendega - nad lähevad vangiteekonnale.

¹² Ja vürst, kes on nende keskel, peab pimedas kandami õlale tõstma ja välja minema - müürist murtakse läbi, et asju sealtkaudu välja viia -; ta peab katma oma näo, et ta ei näeks oma silmaga maad.

¹³ Mina laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse mu püünisesse; ma viin ta Paabelisse, kaldealaste maale, aga ta ei saa seda näha ja seal ta sureb.

¹⁴ Ja kõik, kes ümberkaudu on temale abiks, ja kõik ta väesalgad hajutan ma kõigi tuulte poole ja tõmban mõõga nende taga.

¹⁵ Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neid olen pillutanud paganate sekka ja puistanud mööda maid.

¹⁶ Aga ma jätan neist pisut inimesi mõõga, nälja ja katku käest alles, et nad jutustaksid paganate seas, kuhu nad tulevad, kõigist oma häbitegudest; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.'

¹⁷ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁸ 'Inimesepoeg, söö oma leiba vabisedes ja joo oma vett värisedes ja murega

¹⁹ ning ütle maa rahvale: Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemma elanike kohta Iisraeli maal: Nad peavad sööma oma leiba murega ja jooma oma vett suure hirmuga, sellepärast et nende maa laastatakse kõigest, mis seal on, kõigi seal elavate vägivalla pärast.

²⁰ Asustatud linnad muutuvad varemeiks ja maa jääb lagedaks; ja te saate tunda, et mina olen Issand.'

²¹ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²² 'Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et te ütlete: 'Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja'?

²³ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma lõpetan selle kõneviisi ja nõnda ei kõnelda enam Iisraelis. Ja ütle neile: Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine.

²⁴ Sest edaspidi ei ole enam ühtegi valenägemust ega kahtlast ennustust Iisraeli soo keskel.

²⁵ Sest mina, Issand, räägin: See sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam; sest teie päevil, sa vastupanija sugu, ütlen ma sõna ja viin selle täide, ütleb Issand Jumal.'

²⁶ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²⁷ 'Inimesepoeg, vaata, Iisraeli sugu ütleb: 'Nägemus, mida see näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest aegadest.'

²⁸ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ei viibi enam ükski mu sõna. sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jumal.'

¹ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

² 'Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!

³ Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused!

⁴ Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina olen Issand.

⁵ Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus! Vaata, see tuleb!

⁶ Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!

⁷ Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.

⁸ Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused.

⁹ Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.

¹⁰ Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus õitseb, ülbus lokkab!

¹¹ Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle, ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.

¹² Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga peale!

¹³ Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.

¹⁴ Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga vastu.

¹⁵ Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal, see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.

¹⁶ Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma süü pärast.

¹⁷ Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.

¹⁸ Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.

¹⁹ Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval, nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see on saanud neile komistuskiviks süüsse.

²⁰ Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud; seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.

²¹ Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa õelaile, ja need teotavad seda.

²² Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse; selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.

²³ Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis vägivalda!

²⁴ Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud teotatakse.

²⁵ Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.

²⁶ Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele; siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud preestreilt ja nõu vanemailt.

²⁷ Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad tunda, et mina olen Issand.'