¹ Ja Issand ütles Moosesele: 'Mine, lahku siit, sina ja rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle!

² Ma läkitan sinu eel ingli ja ajan ära kaananlased, emorlased, hetid, perislased, hiivlased ja jebuuslased,

³ et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.'

⁴ Kui rahvas kuulis seda kurja kõnet, siis nad leinasid ja ükski ei pannud enesele ehteid ümber.

⁵ Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Iisraeli lastele: Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama. Võta nüüd ära oma ehted, siis ma mõtlen, mis ma sinuga teen!'

⁶ Ja Iisraeli lapsed rebisidki endilt ehted Hoorebi mäe juurest lahkumisel.

⁷ Mooses aga võttis telgi ja püstitas selle väljapoole leeri, leerist kaugemale, ja nimetas selle kogudusetelgiks; ja igaüks, kes otsis Issandat, läks kogudusetelgi juurde, mis oli väljaspool leeri.

⁸ Iga kord, kui Mooses läks välja telgi juurde, tõusis kogu rahvas püsti ja igamees seisis oma telgi uksel ning vaatas Moosesele järele, kuni ta oli läinud telki.

⁹ Ja iga kord, kui Mooses oli läinud telki, laskus pilvesammas alla ning seisis telgi ukse kohal; ja ta kõneles Moosesega.

¹⁰ Ja kui kogu rahvas nägi pilvesammast seisvat telgi ukse kohal, siis kogu rahvas tõusis üles ja nad kummardasid igaüks oma telgi uksel.

¹¹ Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga. Siis Mooses tuli tagasi leeri, aga tema teener Joosua, Nuuni poeg, noor mees, ei lahkunud telgist.

¹² Ja Mooses ütles Issandale: 'Vaata, sa ütled mulle: Vii see rahvas sinna! Aga sa ei ole mulle teada andnud, keda sa koos minuga läkitad. Ometi oled sa ise öelnud: Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis.

¹³ Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas.'

¹⁴ Ta vastas: 'Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.'

¹⁵ Siis Mooses ütles temale: 'Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!

¹⁶ Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis, mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?'

¹⁷ Ja Issand vastas Moosesele: 'Mina teengi nõnda, nagu oled soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi.'

¹⁸ Aga Mooses ütles: 'Näita siis mulle oma auhiilgust!'

¹⁹ Ja tema vastas: 'Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.'

²⁰ Ja ta ütles veel: 'Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!'

²¹ Siis ütles Issand: 'Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale!

²² Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.

²³ Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!'

¹ Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: 'Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!'

² Siis Aaron ütles neile: 'Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!'

³ Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.

⁴ Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: 'See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!'

⁵ Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: 'Homme on Issanda püha!'

⁶ Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.

⁷ Siis Issand rääkis Moosesega: 'Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!

⁸ Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.'

⁹ Ja Issand ütles Moosesele: 'Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas.

¹⁰ Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.'

¹¹ Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: 'Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega?

¹² Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!

¹³ Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.'

¹⁴ Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.

¹⁵ Ja Mooses pöördus ning astus mäelt alla, ja tal oli käes kaks tunnistuslauda, lauad, mille mõlema poole peale oli kirjutatud; neile oli kirjutatud nii ühe kui teise külje peale.

¹⁶ Lauad olid Jumala tehtud ja Jumala kirjutatud oli kiri, mis laudadesse oli uurendatud.

¹⁷ Kui Joosua kuulis rahva häält, valju karjumist, siis ta ütles Moosesele: 'Leeris on sõjakisa!'

¹⁸ Aga tema vastas: 'Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa - mina kuulen lauluhäält.'

¹⁹ Ja kui Mooses ligines leerile ja nägi vasikat ning ringtantsu, siis ta viha süttis põlema ja ta viskas lauad käest ning purustas need mäejalamil.

²⁰ Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud, ja põletas seda tules ning jahvatas, kuni see sai peeneks; siis ta puistas selle vette ja andis Iisraeli lastele juua.

²¹ Ja Mooses ütles Aaronile: 'Mida see rahvas sulle on teinud, et sa oled nende peale toonud nii suure patu?'

²² Aaron vastas: 'Ärgu süttigu mu isanda viha põlema! Sina ise tead, et see rahvas on paha.

²³ Nad ütlesid mulle: Tee meile jumalad, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!

²⁴ Ja mina ütlesin neile: Kellel on kulda, rebigu ära! Ja nad andsid selle minule, mina viskasin tulle ja välja tuli see vasikas.'

²⁵ Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla, sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele,

²⁶ siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: 'Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!' Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad.

²⁷ Ja ta ütles neile: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Igaüks pangu oma mõõk vööle! Käige edasi ja tagasi leeri väravast väravani ja tapke igaüks, olgu see ka oma vend, sõber või sugulane!'

²⁸ Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis; ja sel päeval langes rahva seast ligi kolm tuhat meest.

²⁹ Ja Mooses ütles: 'Nad täitsid täna oma käed Issandale, sest igaüks oli oma poja ja venna vastu, selleks et teile täna õnnistus antaks!'

³⁰ Ja järgmisel päeval ütles Mooses rahvale: 'Te olete teinud väga suurt pattu. Aga ma lähen nüüd üles Issanda juurde, vahest saan lepitada teie patu.'

³¹ Ja Mooses läks jälle Issanda juurde ning ütles: 'Oh häda! See rahvas on teinud suurt pattu ja on enesele valmistanud kuldjumalad.

³² Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma raamatust, mille oled kirjutanud!'

³³ Aga Issand vastas Moosesele: 'Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust.

³⁴ Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud! Vaata, minu ingel käib su eel. Oma karistuspäeval ma karistan neid nende patu pärast.'

³⁵ Ja Issand lõi rahvast, sellepärast et nad olid teinud vasika, mille Aaron valmistas.