Die Bibel

 

Genesis 8

Lernen

   

1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

16 'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #895

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

895. The waters were dried up from off the earth. That this signifies that falsities did not then appear, is evident from what has been said. Specifically it signifies that falsities have been separated from the things of the will of the man of this church. The “earth” here signifies man’s will, which is nothing but cupidity; wherefore it is said that “the waters were dried up from off the earth.” His “ground” as said above, is in his intellectual part, in which truths are sown-never in his will part, which in the spiritual man is separate from the intellectual; wherefore it is said afterwards in this verse that the face of the “ground” was dried. With the man of the Most Ancient Church there was ground in his will, in which the Lord sowed goods, and then from the goods the man could know and perceive truth, or from love could have faith; but if this method were followed now, man could not but perish eternally, for his will is wholly corrupted. How the case is with this sowing in man’s will part, or-as is the case now-in his intellectual part, is evident from considering that revelations were made to the man of the Most Ancient Church by means of which he from his infancy was initiated into a perception of goods and truths, but as those revelations were sown in his will part, he without new instruction perceived innumerable things, so that from one general principle he knew from the Lord the particulars and the singulars which now men have to learn and so know, and yet after all they can know scarcely a thousandth part of them. For the man of the spiritual church knows nothing but what he learns, and what he knows in this way he retains and believes to be true. Indeed even if he learns what is false, and this is impressed on his mind as true, he believes it, because he has no other perception than that it is so, for so is he persuaded. Those who have conscience have from conscience a certain dictate, but no other than that a thing is true because they have so heard and learned. This is what forms their conscience, as is evident from those who have a conscience of what is false.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.