¹ Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

² Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

³ Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

⁴ Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: 'Võta see tüdruk mulle naiseks!'

⁵ Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

⁶ Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

⁷ Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

⁸ Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: 'Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

⁹ Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

¹⁰ ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!'

¹¹ Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: 'Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

¹² Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!'

¹³ Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

¹⁴ ja ütlesid neile: 'Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

¹⁵ Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

¹⁶ Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

¹⁷ Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.'

¹⁸ Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

¹⁹ Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

²⁰ Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

²¹ 'Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

²² Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

²³ Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!'

²⁴ Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

²⁵ Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

²⁶ Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

²⁷ Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

²⁸ Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

²⁹ Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

³⁰ Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: 'Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!'

³¹ Kuid nemad vastasid: 'Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?'

¹ Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.

² Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.

³ Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.

⁴ Ja see küsis temalt: 'Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?' Ja Amnon vastas temale: 'Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.'

⁵ Ja Joonadab ütles temale: 'Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!'

⁶ Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: 'Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!'

⁷ Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: 'Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!'

⁸ Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.

⁹ Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: 'Saatke kõik inimesed mu juurest välja!' Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.

¹⁰ Siis ütles Amnon Taamarile: 'Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!' Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.

¹¹ Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: 'Tule maga minu juures, mu õde!'

¹² Aga too ütles temale: 'Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!

¹³ Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!'

¹⁴ Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.

¹⁵ Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: 'Tõuse üles, mine ära!'

¹⁶ Aga ta vastas temale: 'Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!' Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata,

¹⁷ vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: 'Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!'

¹⁸ Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga.

¹⁹ Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.

²⁰ Ja Absalom, tema vend, ütles talle: 'Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!' Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.

²¹ Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga.

²² Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud.

²³ Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.

²⁴ Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: 'Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!'

²⁵ Aga kuningas vastas Absalomile: 'Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks.' Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.

²⁶ Ent Absalom ütles: 'Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!' Ja kuningas küsis temalt: 'Mispärast peaks tema minema koos sinuga?'

²⁷ Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga.

²⁸ Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: 'Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: 'Lööge Amnon maha!', siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!'

²⁹ Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid.

³⁰ Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: 'Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki.'

³¹ Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.

³² Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: 'Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris.

³³ Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!'

³⁴ Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt.

³⁵ Siis ütles Joonadab kuningale: 'Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis.'

³⁶ Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.

³⁷ Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.

³⁸ Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.

³⁹ Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.