¹ Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

² Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

³ Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: 'See on Jumala leer!' Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

⁴ Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

⁵ ja andis neile käsu, öeldes nõnda: 'Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

⁶ Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.'

⁷ Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: 'Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.'

⁸ Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

⁹ sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

¹⁰ Ja Jaakob ütles: 'Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

¹¹ Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

¹² Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

¹³ Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!'

¹⁴ Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

¹⁵ kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

¹⁶ kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

¹⁷ Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: 'Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!'

¹⁸ Ja ta käskis esimest, öeldes: 'Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

¹⁹ siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!'

²⁰ Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: 'Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

²¹ Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!' Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

²² Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

²³ Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

²⁴ Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

²⁵ Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

²⁶ Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

²⁷ Ja mees ütles: 'Lase mind lahti, sest juba koidab!' Aga tema vastas: 'Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!'

²⁸ Siis ta küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta vastas: 'Jaakob.'

²⁹ Seepeale ütles tema: 'Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!'

³⁰ Siis küsis Jaakob ja ütles: 'Ütle nüüd mulle oma nimi!' Aga ta vastas: 'Miks sa mu nime küsid?' Ja ta õnnistas teda seal.

³¹ Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: 'Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!'

³² Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.