Die Bibel

 

Genesis 31

Lernen

   

1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

3 Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

5 ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

8 Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

10 Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

11 Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

12 Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

19 Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

21 Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

23 Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

26 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

29 Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

35 Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu Tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

48 Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

49 ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

51 Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #4096

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

4096. And Rachel and Leah answered, and said unto him. That this signifies the reciprocity of the affections of truth, is evident from the signification of “answering” when assent is given, as being what is reciprocal (see n. 2919), and as being reception (n. 2941, 2957); and from the representation of Rachel, as being the affection of interior truth; and of Leah, as being the affection of external truth (see n. 3758, 3782, 3793, 3819). In the internal sense of what has gone before the subject treated of has been the good of the natural, which is signified by “Jacob,” when it was being separated from the mediate good, which is “Laban,” and how this good of the natural adjoined to itself the affections of truth, which are signified by “Rachel and Leah.” The subject now treated of is the reciprocal application to good of these affections of truth. This application is contained in the internal sense of the words which Rachel and Leah now say.

[2] But these things are of such a nature that they do not fall into any understanding except that which has been instructed, and which perceives delight in the memory-knowledge of such things, and which therefore has spiritual knowledges as its end. Others care nothing for such things, and cannot even apply their minds to them. For they who have worldly and earthly things as their end, cannot withdraw their senses from them; and even if they did so, they would perceive what is undelightful; in which case they would be departing and withdrawing from the things they have as their end, that is, which they love. Let anyone who is of such a nature put himself to the test, as to whether he desires to know how good adjoins itself to the affections of truth; and how the affections of truth apply themselves to good; and whether knowing this is irksome to him or not; and he will say that such things are of no benefit to him, and that he apprehends nothing about them.

[3] But if such things are told him as relate to his business in the world, even though they are of the most abstruse character, or if he be told the nature of another man’s affections, and how he may thereby join the man to himself by adapting himself both mentally and orally, this he not only apprehends, but also has a perception of the interior things connected with the matter. In like manner he who studies from affection to investigate the abstruse things of the sciences, loves to look and does look into things still more intricate. But when spiritual good and truth are in question, he feels the subject irksome and turns his back on it. These things have been said in order that the quality of the existing man of the church may be known.

[4] But how the case is with good when it adjoins truths to itself by affections, and with truths when they apply themselves to it, cannot so well appear when the idea or thought is directed to good and truth, but better when it is directed to the societies of spirits and angels through which these flow in; for as before said (n. 4067), man’s willing and thinking come from these societies, that is, flow in from them, and appear as if they were in him. To know how the case herein is from the societies of spirits and angels, is to know it from causes themselves; and to know it from the heaven of angels is to know it from the ends of these causes. There are also historical things which adjoin themselves, and illustrate these things, causing them to appear more plainly.

[5] The internal sense treats of the adjunction of good to truths, and of the application of these latter, in the natural; for as often before said Jacob is the good in the natural, and his women are the affections of truth. The good which is of love and charity flows in from the Lord, and does so through angels who are with man; but not into anything else in him than his knowledges. And as good is there fixed, the thought is kept in the truths of the knowledges; and from these many things are called up which are related and are in agreement; and this until the man thinks that it is so, and until he wills it from affection because it is so. When this is being done, good conjoins itself with truths, and the truths apply themselves in freedom; for all affection causes freedom (n. 2870, 2875, 3158, 4031).

[6] Even then, however, doubts and sometimes denials are excited by the spirits who have been joined to the man; but insofar as affection prevails, so far he is led to the affirmative, and he is then confirmed in truths by these very things. When good flows in in this manner, it is not perceived that it comes through angels, because it flows in so interiorly, and into the man’s obscurity which he has from worldly and corporeal things. Be it known however that good does not flow in from the angels, but through the angels from the Lord; and this all the angels confess, and therefore they never claim for themselves any good, and are even indignant when anyone attributes it to them. From all this then, as from causes themselves, it may be seen how the case is with the adjoining of good to truths, and with the application of these latter, which are the subjects here treated of in the internal sense.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.