Die Bibel

 

Genesis 29

Lernen

   

1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev. Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm lamba- ja kitsekarja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti lambaid ja kitsi ning seati kivi tagasi oma paika kaevu suul.

4 Ja Jaakob küsis neilt: 'Vennad, kust te olete?' Ja nad vastasid: 'Me oleme Haaranist.'

5 Siis ta küsis neilt: 'Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?' Ja nad vastasid: 'Tunneme küll!'

6 Ta küsis neilt: 'Kuidas ta käsi käib?' Ja nad vastasid: 'Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel karjaga.'

7 Ta ütles: 'Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke loomi ja minge söötke neid!'

8 Aga nad vastasid: 'Me ei saa, enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota lambaid.'

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa karjaga, sest ta oli neid hoidmas.

10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart, ja oma ema venna Laabani karja, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani lambaid.

11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14 Siis ütles Laaban temale: 'Sa oled tõesti minu luu ja liha!' Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!'

16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: 'Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!'

19 Laaban vastas: 'Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde!'

20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21 Siis Jaakob ütles Laabanile: 'Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!'

22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24 Ja Laaban andis oma teenija Silpa oma tütrele Leale teenijaks.

25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: 'Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?'

26 Aga Laaban vastas: 'Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat.

27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!'

28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29 Ja Laaban andis oma teenija Billa oma tütrele Raahelile teenijaks.

30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Lead; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32 Ja Lea jäi lapseootele ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: 'Issand on mu alandust näinud. Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!'

33 Ja ta jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Issand on kuulnud, et mind hüljati. Seepärast on ta mulle ka selle andnud.' Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34 Ja tema jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!' Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35 Ja tema jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Nüüd ma kiidan Issandat!' Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3761

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3761. And Jacob lifted up his feet. That this signifies the elevation of the natural, is evident from the signification of “lifting up,” as being elevation; and from the signification of the “feet,” as being the natural, concerning which in what follows. The elevation here signified is that treated of in this chapter, which is from external truth to internal good. In the supreme sense it is shown how the Lord elevated His natural even to the Divine, according to order, by ascending from external truth through the degrees to internal good; and in the representative sense, how the Lord makes new the natural of man when He regenerates him, according to a similar order. That the man who is being regenerated in adult age advances according to the order described in the internal sense in this and the following chapters, is known to few, for the reason that few reflect upon it, and also that few at this day can be regenerated. For these are the last times of the church, when there is no longer any charity, consequently not any faith; and this being the case, it is not even known what faith is, although it is on the lips of all that man is saved by faith. Still less is it known what charity is; and as these two are known merely as terms, and are unknown in respect to their essence, it is on this account said that few can reflect upon the order according to which man is made new, or is regenerated, and also that few can be regenerated.

[2] Because the natural is here treated of, and this is represented by Jacob, it is not said that he “arose,” and went to the land of the sons of the east, but that he “lifted up his feet.” Both expressions signify elevation (that “arising” has this signification may be seen above, n. 2401, 2785, 2912, 2927, 3171). But the reason why it is here said, “he lifted up his feet,” is that this is said with respect to the natural; for “feet” signify the natural (n. 2162, 3147). That “feet” signify the natural, or natural things, comes from the correspondence with the Grand Man which has been spoken of at the close of the preceding chapters, in which Grand Man they who belong to the province of the feet are those who are in natural light and but little in spiritual; consequently the parts under the feet, as the soles and the heels, signify the lowest natural things (see n. 259); and hence the shoe, which is also occasionally mentioned in the Word, signifies the corporeal natural which is the ultimate (n. 1748).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.