Die Bibel

 

Genesis 26

Lernen

   

1 Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

2 Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: 'Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!

3 Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

4 Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

5 sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.'

6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

7 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: 'See on mu õde.' Sest ta kartis öelda: 'Mu naine', mõeldes ise: 'Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.'

8 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.

9 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: 'Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?' Ja Iisak vastas temale: 'Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.'

10 Aga Abimelek ütles: 'Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!'

11 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: 'Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!'

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: 'Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!'

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: 'Vesi on meie oma!' Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: 'Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.'

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: 'Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.'

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: 'Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!'

28 Ja nemad vastasid: 'Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!'

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: 'Me leidsime vett.'

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

34 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, võttis ta naiseks Juuditi, hett Beeri tütre, ja Baasmati, hett Eeloni tütre.

35 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #4337

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

4337. THE INTERNAL SENSE.

In the foregoing chapters, where “Jacob” is spoken of, the subject treated of in the internal sense was the acquisition of truth in the natural, which acquisition is made in order that this truth may be conjoined with good, for all truth is for the sake of this end. “Jacob,” in the internal sense, is this truth, and “Esau” is the good with which the truth is to be conjoined. Before the conjunction is effected, truth appears to be in the first place; but after the conjunction, good is actually in the first place (see n. 3539, 3548, 3556, 3563, 3570, 3576, 3603, 3701, 3995). This is also what is signified by the prophecy of Isaac to Esau: “Upon thy sword shalt thou live, and thou shalt serve thy brother; and it shall come to pass when thou shalt have the dominion, that thou shall break his yoke from off thy neck” (Genesis 27:40). And this state is what is described in the present chapter. For this reason Jacob calls Esau his “lord,” and himself his “servant” (verses 5, 8, 13, 14).

[2] Be it known that Jacob here represents the good of truth. But regarded in itself the good of truth is only truth; for so long as truth is in the memory only, it is called truth; but when in the will and thence in act, it is called the good of truth; for to do truth is nothing else. Whatever proceeds from the will is called good, for the essential of the will is love and the derivative affection; and everything that is done from love and its affection is named good. Neither can truth be conjoined with the good that flows in through the internal man and is in its origin Divine (which is here represented by Esau), until the truth is truth in will and act; that is, the good of truth. For the good that flows in through the internal man and is in its origin Divine, flows into the will, and there meets the good of truth that has been instilled through the external man.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.