Die Bibel

 

Genesis 25

Lernen

   

1 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

2 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suuahi.

3 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

4 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

6 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, andis Aabraham ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

7 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

8 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

9 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hett Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

10 väljale, mille Aabraham hettidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

11 Ja pärast Aabrahami surma õnnistas Jumal ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

12 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, keda egiptlanna Haagar, Saara teenija, Aabrahamile ilmale tõi.

13 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

14 Misma, Duuma, Massa,

15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

16 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

17 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

18 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

19 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

20 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

21 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele.

22 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: 'Mispärast on see minuga nõnda?' Ja ta läks Issandalt küsima.

23 Ja Issand vastas temale: 'Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest - vanem orjab nooremat.'

24 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud.

25 See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

26 Seejärel sündis ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

27 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, aga Jaakob oli vagane mees, kes elas telkides.

28 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suupärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

29 Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

30 Ja Eesav ütles Jaakobile: 'Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!' Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

31 Aga Jaakob ütles: 'Enne müü mulle oma esmasünniõigus!'

32 Ja Eesav vastas: 'Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!'

33 Siis ütles Jaakob: 'Vannu mulle enne!' Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

34 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3393

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

3393. And Abimelech called Isaac, and said. That this signifies the Lord’s perception from doctrine, is evident from the representation of Abimelech, as being the doctrine that looks to rational things (n. 2504, 2509, 2510, 2533, 3391); and from the representation of Isaac, as being the Lord’s Divine rational (of which above); and from the signification of “saying,” as being to perceive (n. 1898, 1919, 2080, 2862). And as “Abimelech” signifies that doctrine in which the Divine was now perceived (n. 3392), therefore by Abimelech is also represented the Lord as to that doctrine. For in the supreme sense all things in the Word in both general and particular have relation to the Lord; and the Lord is doctrine itself, that is, the Word, not only as to the supreme sense therein, but also as to the internal sense, and even as to the literal sense, for this sense is representative and significative of the internal sense, and the internal sense is representative and significative of the supreme sense; and that which in the Word is representative and significative is in its essence that which is represented and signified, thus it is the Divine of the Lord; for a representative is nothing but an image of him who is represented; and is in an image the Lord Himself presented to view. This may be seen from man’s speech, and also from his gesture, these being merely images of the things which come forth within the man, in his thought and will; so that the speech and gesture are the thought and will in form; for if you take away from them the thought and will, that which is left is a mere inanimate affair, thus nothing human. This shows how the case is with the Word, even in the letter, namely, that it is Divine.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.