Die Bibel

 

Genesis 19

Lernen

   

1 Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

2 ja ütles: 'Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!' Kuid nad vastasid: 'Ei, me jääme ööseks välja.'

3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja

5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: 'Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!'

6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

7 ja ütles: 'Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!'

9 Kuid nad vastasid: 'Käi minema!' Ja nad ütlesid: 'Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind halvemini kui neid!' Ja nad kippusid väga mehe, Loti kallale ning asusid ust maha murdma.

10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde kotta ja sulgesid ukse.

11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

12 Ja mehed ütlesid Lotile: 'Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!'

14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: 'Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!' Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja.

15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: 'Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!'

16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

17 Ja neid välja viies nad ütlesid: 'Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!'

18 Ja Lott vastas neile: 'Muidugi mitte, mu isand!

19 Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.

20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda, ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin - eks ole, see on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!'

21 Ja ta vastas temale: 'Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.

22 Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!' Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.

27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits.

29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

31 Kord ütles vanem nooremale: 'Meie isa on vana ja maal pole ühtegi meest, kes tuleks Meie juurde kogu maailma kombe järgi.

32 Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: 'Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

36 Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.

37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabide isa tänapäevani.

38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #2363

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

2363. Let me I pray bring them out unto you. That this signifies blessedness therefrom, that is, from the affections of good and of truth, is evident from the sense of these words when they are predicated of the affections which are here meant by the “daughters.” As regards the thing itself, namely, that there is blessedness and happiness solely in the affection of good and of truth, it is a matter profoundly unknown to all who are in evil and its delight. To them the blessedness in the affection of good and of truth appears either as something that is nonexistent, or as something that is sad; while to some it appears as what is painful, and even deadly. This is the case with the genii and the spirits of hell, who think and believe that if the delight of the love of self and of the world, consequently of the evils therein originating, were taken away from them, nothing of life could remain to them; and when they are shown that true life with its blessedness and happiness then begins, they feel a kind of sadness from the loss of their own delight; and when they are brought among those who are in such a life, pain and torture seize upon them; and besides this, they then begin to feel in themselves something that is cadaverous and direfully infernal; so that they call heaven (which is the abode of this blessedness and happiness) their hell, and flee away, in order so far as possible to remove and hide themselves from the Lord’s face.

[2] That nevertheless all blessedness and happiness consist in the affection of the good which is of love and charity, and also of the truth which is of faith insofar as the latter leads to the former, can be seen from the fact that heaven (that is, angelic life) consists in this blessedness, and that it affects from the inmosts those who receive it, because it flows in through the inmosts from the Lord (see n. 540, 541, 545). Then also do wisdom and intelligence enter into and fill the inmost recesses of the mind, and kindle the good with heavenly flame, and the truth with heavenly light; and this with a perception of blessedness and happiness of which no description can be given except that they are unutterable. They who are in this state perceive how dead, how sad, and how lamentable is the life of those who are in the evils of the love of self and of the world.

[3] In order to obtain a clear idea of the nature of this life of the love of self and of the world (or what is the same, of a life of pride, avarice, envy, hatred, revenge, unmercifulness, adultery), let any person of talent make for himself an impersonation of some one of these evils; or if he can, let him paint it before his eyes in accordance with the ideas he is able to conceive of it from experience, knowledge, and reason; and he will then see, in proportion to the energy of his description or picture, how horrible these evils are, and that they are diabolical forms, in which there is nothing human. Forms such as these do all those become after death who perceive the delight of their life in such evils, and the greater is their delight in them, the more horrible are their own forms.

[4] On the other hand, let the same person delineate for himself an impersonation of love and charity, or let him express it before his eyes under some form; and then in proportion to his power of description or portrayal he will see that the form is angelic, full of bliss and beauty, and pervaded within with what is heavenly and Divine. Can anyone believe that these two forms can abide together? or that the diabolical form can be put off and be transmuted into the form of charity? and this by a faith to which the life is contrary? For after death everyone’s life remains; or what is the same, his affection; and in accordance with this is then all his thought, and consequently his faith, which thus manifests itself as it had been at heart.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.