Die Bibel

 

Genesis 17

Lernen

   

1 Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: 'Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!

2 Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind väga paljuks.'

3 Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes:

4 'See olen mina! Vaata, mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks.

5 Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!

6 Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust.

7 Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.

8 Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!'

9 Ja Jumal ütles Aabrahamile: 'Ja sina pead mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve.

10 See on minu leping minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata!

11 Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu minu ja teie vahelise lepingu märgiks.

12 Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole,

13 kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna!

14 Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud minu lepingu!'

15 Ja Jumal ütles Aabrahamile: 'Saaraid, oma naist, ära hüüa enam Saaraiks, vaid tema nimi olgu Saara!

16 Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja. Ma õnnistan teda nõnda, et ta saab rahvaiks, rahvaste kuningadki põlvnevad temast.'

17 Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: 'Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?'

18 Ja Aabraham ütles Jumalale: 'Kui ainult Ismaelgi sinu ees jääks elama!'

19 Siis ütles Jumal: 'Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda.

20 Aga ka Ismaeli pärast ma olen sind kuulnud. Vaata, ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteist vürsti ja ma teen ta suureks rahvaks.

21 Kuid oma lepingu teen ma Iisakiga, kelle Saara sulle sünnitab tuleval aastal selsamal ajal.'

22 Kui Jumal oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga, siis ta läks tema juurest üles.

23 Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

24 Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

25 Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

26 Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael;

27 ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.

   

Aus Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #2077

studieren Sie diesen Abschnitt

  
/ 10837  
  

2077. Abraham said unto God. That this signifies the Lord’s perception from love, is evident from the signification of “saying unto God,” as being to perceive, which has often been explained before. That “Abraham” here signifies the Lord in such a state and at such an age, has been stated above (n. 1989). That the Lord said this from love, is evident, for the affection of love shines forth from the very words when it is said, “Would that Ishmael might live before Thee!” The Lord’s affection or love was Divine, being toward the universal human race, which He willed to completely adjoin to Himself, and to save to eternity, by means of the union of His Human Essence with His Divine Essence (concerning which love, see Part First, n. 1735 that from this love the Lord continually fought against the hells, n. 1690, 1789, 1812; also that in the union of His Human with His Divine, He regarded nothing but the conjunction of the Divine with the human race, n. 2034).

[2] Love such as the Lord had transcends all human understanding, and is in the highest degree incredible to those who do not know what the heavenly love is in which the angels are. To save a soul from hell, the angels would regard death as nothing, nay, if it were possible they would undergo hell for that soul. Hence it is the inmost of their joy to translate into heaven one who is rising from the dead. But they confess that this love is not one whit from themselves, but that all things of it both in general and in particular are from the Lord alone; nay, they manifest irritation if anyone thinks otherwise.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.