¹ Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid, ütleb Issand!

² Seepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal, karjaste kohta, kes karjatavad mu rahvast, nõnda: Te olete mu lambad pillutanud ja ära ajanud ega ole vaadanud nende järele. Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast, ütleb Issand.

³ Ja ma ise kogun oma lammaste jäägi kõigist maadest, kuhu ma olen nad ajanud, ja toon nad tagasi nende karjamaale; nad on siis viljakad ja neid saab palju.

⁴ Ja ma sean neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka, ütleb Issand.

⁵ Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust.

⁶ Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: 'Issand, meie õigus'.

⁷ Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt',

⁸ vaid: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud.' Ja nad hakkavad elama oma maal.

⁹ Prohvetite kohta: Mu süda on murdunud rinnus, kõik mu luud-liikmed värisevad; ma olen nagu joobnud mees, nagu veinist vallutatu - Issanda ees ja tema pühade sõnade ees.

¹⁰ Sest maa on täis abielurikkujaid. Jah, maa leinab needuse pärast, karjamaad kõrbes on kuivanud; nende püüdlused on kurjad ja nende jõuks on ebaõiglus.

¹¹ Niihästi prohvet kui preester on jumalakartmatu; koguni omaenese kojast olen ma leidnud nende kurjust, ütleb Issand.

¹² Seepärast on nende tee neile otsekui libastuskohaks pimeduses: neid tõugatakse ja nad langevad seal, sest ma toon neile õnnetuse, nende karistusaasta, ütleb Issand.

¹³ Ka Samaaria prohvetite juures nägin ma jõledust: nad kuulutasid prohvetlikult Baali nimel ja eksitasid mu rahvast Iisraeli.

¹⁴ Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra.

¹⁵ Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale.

¹⁶ Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad - nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust.

¹⁷ Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: 'Issand on öelnud: Teil on rahu!' Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: 'Teile ei tule õnnetust!'

¹⁸ Aga kes neist on olnud osaduses Issandaga ja on näinud ning kuulnud tema sõna? Kes on tähele pannud ja kuulnud tema sõna?

¹⁹ Vaata, Issanda torm, tema raev puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.

²⁰ Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda hästi.

²¹ Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohveti kombel.

²² Kui nad oleksid olnud osaduses minuga, siis nad kuulutaksid mu rahvale minu sõnu ning pööraksid neid nende kurjadelt teedelt ja kurjadest tegudest.

²³ Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga kaugemal ei olegi Jumal?

²⁴ Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina teda näeksin? ütleb Issand. Kas see pole mina, kes täidab taeva ja maa? ütleb Issand.

²⁵ Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: 'Ma nägin und, ma nägin und!'

²⁶ Kui kaua see kestab? Ons midagi südames neil prohveteil, kes kuulutavad valet ja kes avaldavad oma südame pettekujutlusi,

²⁷ kes mõtlevad oma unenägudega, mida nad üksteisele jutustavad, panna mu rahva unustama minu nime, nõnda nagu nende vanemad unustasid minu nime Baali pärast?

²⁸ Prohvet, kellel on olnud unenägu, jutustagu oma unenägu, aga kellel on minu sõna, kõnelgu mu sõna kui tõde! Mis on õlgedel tegemist puhta viljaga? ütleb Issand.

²⁹ Eks mu sõna ole nagu tuli, ütleb Issand, või nagu vasar, mis purustab kalju?

³⁰ Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.

³¹ Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: 'Issand ütleb.'

³² Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand.

³³ Ja kui see rahvas või prohvet või preester sinult küsib, öeldes: 'Mis on Issanda ennustus?', siis vasta neile: 'Te olete mulle koormaks ja ma tõukan teid ära, ütleb Issand.'

³⁴ Ja seda prohvetit ja preestrit ja rahvast, kes ütleb: 'Issanda ennustus', seda meest ja tema sugu ma nuhtlen.

³⁵ Igaüks küsigu oma naabrilt ja vennalt nõnda: 'Mis Issand kostis?' või: 'Mis Issand rääkis?'

³⁶ Aga Issanda ennustust ärge enam nimetage, sest igaühele saab koormaks omaenese sõna, sellepärast et te väänate elava Jumala, vägede Issanda, meie Jumala sõnu!

³⁷ Küsi prohvetilt nõnda: 'Mis Issand sulle kostis?' või: 'Mis Issand sulle rääkis?'

³⁸ Aga kui te ütlete: 'Issanda ennustus', siis ütleb Issand nõnda: Kuna te ütlete selle sõna: 'Issanda ennustus' - mina aga olen läkitanud teile ütlema: Ärge öelge: 'Issanda ennustus' -,

³⁹ vaata, seepärast ma siis tõstan teid tõesti üles ning tõukan teid ja linna, mille ma andsin teie vanemaile, oma palge eest ära.

⁴⁰ Ja ma panen teie peale igavese teotuse ja igavese häbi, mida ei unustata.'

¹ Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.

² Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde.

³ Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: 'Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!'

⁴ Ja ta küsis Joosafatilt: 'Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?' Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: 'Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused.'

⁵ Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: 'Küsi ometi enne Issanda sõna!'

⁶ Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: 'Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?' Ja nad vastasid: 'Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!'

⁷ Aga Joosafat küsis: 'Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?'

⁸ Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: 'On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.' Aga Joosafat ütles: 'Kuningas ärgu rääkigu nõnda!'

⁹ Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: 'Kähku siia Miika, Jimla poeg!'

¹⁰ Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.

¹¹ Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: 'Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!'

¹² Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: 'Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!'

¹³ Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: 'Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!'

¹⁴ Aga Miika vastas: 'Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis Issand mulle ütleb.'

¹⁵ Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale: 'Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?' Ja ta vastas temale: 'Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!'

¹⁶ Aga kuningas ütles temale: 'Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?'

¹⁷ Siis ta ütles: 'Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!'

¹⁸ Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: 'Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!'

¹⁹ Aga Miika ütles: 'Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.

²⁰ Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.

²¹ Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?

²² Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!

²³ Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.'

²⁴ Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: 'Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?'

²⁵ Ja Miika vastas: 'Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!'

²⁶ Siis ütles Iisraeli kuningas: 'Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde

²⁷ ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!'

²⁸ Aga Miika ütles: 'Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud.' Ja ta ütles veel: 'Kuulge, kõik rahvad!'

²⁹ Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.

³⁰ Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: 'Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!' Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.

³¹ Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: 'Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!'

³² Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: 'See on kindlasti Iisraeli kuningas.' Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.

³³ Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.

³⁴ Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõjavankri juhile: 'Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!'

³⁵ Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.

³⁶ Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: 'Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!'

³⁷ Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.

³⁸ Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud.

³⁹ Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?

⁴⁰ Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.

⁴¹ Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.

⁴² Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.

⁴³ Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Issanda silmis.

⁴⁴ Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.

⁴⁵ Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.

⁴⁶ Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?

⁴⁷ Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.

⁴⁸ Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.

⁴⁹ Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.

⁵⁰ Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: 'Lase minu sulased lähevad koos sinu sulastega laevadesse!' Aga Joosafat ei tahtnud.

⁵¹ Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.

⁵² Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.

⁵³ Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.