¹ Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

² Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

³ Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

⁴ Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

⁵ Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

⁶ Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

⁷ Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

⁸ Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

⁹ Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

¹⁰ Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

¹¹ Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

¹² Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

¹³ See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

¹⁴ Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

¹⁵ 'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

¹⁶ Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

¹⁷ Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

¹⁸ Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

¹⁹ Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

²⁰ Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

²¹ Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

²² Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

¹ Ja Ta kutsus Oma kaksteistkümmend jüngrit enese juure ja andis meile meelevalla rüvedate vaimude üle, neid välja ajada ja parandada kõike tõbe ja kõike viga.

² Nende kaheteistkümne apostli nimed on need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend; Jakoobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend;

³ Filippus ja Bartolomeus, Toomas ja Matteus, tölner; Jakoobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus;

⁴ Siimon Kaanast ja Juudas Iskariot, kes Tema ka ära andis.

⁵ Need kaksteistkümmend läkitas Jeesus, käskis neid ning ütles: „Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna,

⁶ vaid minge ennemini Iisraeli koja kadunud lammaste juure.

⁷ Ja minnes kuulutage ning ütelge: Taevariik on lähedal!

⁸ Tehke haigeid terveks, äratage surnuid üles, puhastage pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime. Muidu olete saanud, muidu andke!

⁹ Ärge varuge kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele,

¹⁰ ei pauna teekonnale ega kaht kuube ega jalatseid ega saua; sest töötegija on oma toiduse väärt.

¹¹ Aga kui te kuhugi linna või külasse astute, siis kuulake, kes seal on vääriline, ja sinna jääge, seni kui sealt ära lähete.

¹² Aga sisse astudes majasse teretage seda.

¹³ Ja kui see maja on selle vääriline, siis tulgu teie rahu ta peale; aga kui see ei ole vääriline, pöördugu teie rahu tagasi teie juure.

¹⁴ Ja kes iganes teid vastu ei võta ega kuule teie sõnu, sellest kojast või sellest linnast minge välja ja puistake tolm oma jalgadelt.

¹⁵ Tõesti Mina ütlen teile, Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui niisugusel linnal!

¹⁶ Vaata, Mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele! Olge siis arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid!

¹⁷ Aga hoiduge inimestest; sest nad annavad teid ära kohtute kätte ja piitsutavad teid kogudusekodades.

¹⁸ Ja teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette, neile ja paganaile tunnistuseks.

¹⁹ Ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida.

²⁰ Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, Kes kõneleb teie sees.

²¹ Siis vend annab venna surma ja isa oma lapse, ja lapsed hakkavad vastu vanemaile ja tapavad nad.

²² Ja te saate kõikide vihaalusteks Minu nime pärast; aga kes jääb püsima otsani, see päästetakse.

²³ Aga kui nad teid taga kiusavad ühes linnas, siis põgenege teise. Sest tõesti Ma ütlen teile, te ei jõua Iisraeli linnu õpetades läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb!

²⁴ Jünger ei ole ülem oma õpetajast ega ori ülem oma isandast.

²⁵ Jünger olgu rahul sellega, et tema käsi käib nagu ta õpetajal ja orjal nagu ta isandal. Kui nad pereisandat on hüüdnud Peeltsebuliks, kui palju enam tema peret!

²⁶ Ärge siis neid kartke! Sest midagi ei ole peidetud, mis ei tuleks ilmsiks, ja midagi pole salajas, mida ei saada teada.

²⁷ Mis Ma teile ütlen pimedas, seda rääkige valges; ja mida te kuulete kõrva sisse räägitavat, seda kuulutage katustelt.

²⁸ Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini Teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus.

²⁹ Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata.

³⁰ Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.

³¹ Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!

³² Igaüks nüüd, kes Mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan Minagi Oma Isa ees, Kes on taevas.

³³ Aga kes iganes Mind ära salgab inimeste ees, teda salgan Minagi Oma Isa ees, Kes on taevas!

³⁴ Ärge arvake, et Ma olen tulnud tooma rahu maa peale; Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!

³⁵ Sest Ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga;

³⁶ ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed.

³⁷ Kes isa või ema enam armastab kui Mind, see ei ole Mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui Mind, see ei ole Mind väärt;

³⁸ ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi Mind, ei ole Mind väärt.

³⁹ Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab Minu pärast, leiab selle.

⁴⁰ Kes teid vastu võtab, võtab Mind vastu; ja kes Mind vastu võtab, võtab vastu Selle, Kes Mind on läkitanud.

⁴¹ Kes prohveti vastu võtab ta prohvetinime tõttu, saab prohveti palga; ja kes õige vastu võtab, õige inimese nime tõttu, see saab õige inimese palga.

⁴² Ja kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti Ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!”