¹ Ja Iisraeli lapsed, terve kogudus, tulid esimeses kuus Siini kõrbe ja rahvas asus Kaadesisse. Seal suri Mirjam ja ta maeti sinna.

² Kogudusel aga ei olnud vett. Siis nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu.

³ Ja rahvas riidles Moosesega, nad rääkisid ning ütlesid nõnda: 'Oleksime ometi meiegi hinge heitnud, siis kui meie vennad hinge heitsid Issanda ees!

⁴ Miks tõite Issanda koguduse, meid ja meie loomad, siia kõrbe surema?

⁵ Miks tõite meid ära Egiptusest, tuues meid siia pahasse paika? Ei ole see vilja ega viigimarja, viinapuu ega granaatõuna paik, ja joomiseks ei ole vett!'

⁶ Aga Mooses ja Aaron tulid rahvakogu eest kogudusetelgi ukse ette ja heitsid silmili maha. Siis ilmutas ennast neile Issanda auhiilgus.

⁷ Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

⁸ 'Võta kepp ja kogu kokku kogudus, sina ja su vend Aaron, ja öelge nende nähes kaljule, et see annaks vett! Sina too neile kaljust vesi välja ning jooda kogudust ja nende loomi!'

⁹ Siis Mooses võttis Issanda eest kepi, nagu teda oli kästud.

¹⁰ Ja Mooses ja Aaron kogusid koguduse kalju ette; ja ta ütles neile: 'Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?'

¹¹ Siis Mooses tõstis oma käe üles ja lõi oma kepiga kaks korda kaljut, ja palju vett tuli välja ning kogudus ja nende loomad said juua.

¹² Aga Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'Sellepärast et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!'

¹³ See oli Meriba vesi, kus Iisraeli lapsed riidlesid Issandaga ja tema näitas ennast neile pühana.

¹⁴ Kaadesist läkitas Mooses käskjalad Edomi kuninga juurde: 'Nõnda ütleb su vend Iisrael: Sina tead kõiki raskusi, mis meid on tabanud,

¹⁵ et meie vanemad läksid alla Egiptusesse ja me asusime kaua aega Egiptuses ja et egiptlased tegid kurja meile ja meie vanemaile.

¹⁶ Aga me kisendasime Issanda poole ja tema kuulis meie häält ning läkitas ingli, kes tõi meid Egiptusest välja. Ja vaata, me oleme Kaadesis, linnas su maa piiril.

¹⁷ Luba meid nüüd oma maast läbi minna! Me ei lähe läbi põldude ega viinamägede ja me ei joo kaevuvett. Me läheme kuningateed mööda ega pöördu paremat või vasakut kätt, kuni oleme läbinud su maa-ala.'

¹⁸ Aga Edom vastas temale: 'Sa ei tohi läbi minna! Muidu ma tulen mõõgaga su vastu.'

¹⁹ Ja Iisraeli lapsed ütlesid temale: 'Me läheme maanteed mööda ja kui me joome su vett, mina ja mu loomad, siis ma maksan selle eest. Ei midagi muud, kui et võiksin jala läbi minna!'

²⁰ Aga tema vastas: 'Sa ei tohi läbi minna!' Ja Edom läks välja tema vastu hulga rahva ja kindla käega.

²¹ Kui Edom keeldus lubamast Iisraeli oma maa-alast läbi minna, siis Iisrael pöördus temast eemale.

²² Ja nad läksid teele Kaadesist. Ja Iisraeli lapsed, terve kogudus, tulid Hoori mäe juurde.

²³ Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Hoori mäe juures Edomi maa piiril, öeldes:

²⁴ 'Aaron koristatakse oma rahva juurde, sest ta ei pääse sellele maale, mille ma annan Iisraeli lastele, sellepärast et te Meriba vee juures olite tõrksad mu käsu vastu.

²⁵ Võta Aaron ja tema poeg Eleasar ja vii nad Hoori mäele!

²⁶ Võta Aaronil riided seljast ja pane need selga ta pojale Eleasarile! Aaron koristatakse ära ja ta sureb seal.'

²⁷ Ja Mooses tegi nõnda, nagu Issand käskis, ja nad läksid üles Hoori mäele terve koguduse nähes.

²⁸ Ja Mooses võttis Aaronil riided seljast ning pani need selga ta pojale Eleasarile. Ja Aaron suri seal mäeharjal, aga Mooses ja Eleasar astusid mäelt alla.

²⁹ Ja kui terve kogudus nägi, et Aaron oli hinge heitnud, siis nad nutsid Aaroni pärast kolmkümmend päeva, kogu Iisraeli sugu.

⁵ Yahweh said to Moses, "Tell Aaron, 'Stretch forth your hand with your rod over the rivers, over the streams, and over the pools, and cause frogs to come up on the land of Egypt.'"

⁶ Aaron stretched out his hand over the waters of Egypt; and the frogs came up, and covered the land of Egypt.

⁷ The magicians did the same thing with their enchantments, and brought up frogs on the land of Egypt.

⁸ Then Pharaoh called for Moses and Aaron, and said, "Entreat Yahweh, that he take away the frogs from me, and from my people; and I will let the people go, that they may sacrifice to Yahweh."

⁹ Moses said to Pharaoh, "I give you the honor of setting the time that I should pray for you, and for your servants, and for your people, that the frogs be destroyed from you and your houses, and remain in the river only."

¹⁰ He said, "Tomorrow." He said, "Be it according to your word, that you may know that there is none like Yahweh our God.

¹¹ The frogs shall depart from you, and from your houses, and from your servants, and from your people. They shall remain in the river only."

¹² Moses and Aaron went out from Pharaoh, and Moses cried to Yahweh concerning the frogs which he had brought on Pharaoh.

¹³ Yahweh did according to the word of Moses, and the frogs died out of the houses, out of the courts, and out of the fields.

¹⁴ They gathered them together in heaps, and the land stank.

¹⁵ But when Pharaoh saw that there was a respite, he hardened his heart, and didn't listen to them, as Yahweh had spoken.

¹⁶ Yahweh said to Moses, "Tell Aaron, 'Stretch out your rod, and strike the dust of the earth, that it may become lice throughout all the land of Egypt.'"

¹⁷ They did so; and Aaron stretched out his hand with his rod, and struck the dust of the earth, and there were lice on man, and on animal; all the dust of the earth became lice throughout all the land of Egypt.

¹⁸ The magicians tried with their enchantments to bring forth lice, but they couldn't. There were lice on man, and on animal.

¹⁹ Then the magicians said to Pharaoh, "This is the finger of God:" and Pharaoh's heart was hardened, and he didn't listen to them; as Yahweh had spoken.

²⁰ Yahweh said to Moses, "Rise up early in the morning, and stand before Pharaoh; behold, he comes forth to the water; and tell him, 'This is what Yahweh says, "Let my people go, that they may serve me.