Bible

 

Leviticus 7

Studie

   

1 Ja see on seadus süüohvri kohta, mis on väga püha:

2 paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja selle veri piserdatagu altarile ümberringi!

3 Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,

4 ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!

5 Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see on süüohver.

6 Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas paigas, see on väga püha.

7 Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!

8 Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud, saagu preestrile!

9 Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!

10 Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu võrdselt kõigile Aaroni poegadele!

11 Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:

12 kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud kooke!

13 Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri juurde, koos hapnenud leiva kookidega!

14 Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!

15 Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei tohi midagi üle jääda hommikuks!

16 Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.

17 Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval põletada tulega!

18 Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval, siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma oma patusüüd!

19 Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see põletatagu tulega; üldse aga võib Liha süüa ainult see, kes ise on puhas.

20 Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!

21 Ja kui keegi puudutab midagi ebapuhast, inimese rooja või roojast looma või ükskõik missugust jälki roojast asja, ja sööb Issandale määratud tänuohvri liha, siis ta hävitatagu oma rahva seast!'

22 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

23 'Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Ärge sööge mitte mingisugust härja, lamba ja kitse rasva!

24 Raipe rasva ja mahamurtud looma rasva võib tarvitada igaks otstarbeks, aga te ei tohi seda süüa!

25 Jah, igaüks, kes sööb selle looma rasva, kes tuuakse tuleohvriks Issandale, hävitatagu oma rahva seast!

26 Ja te ei tohi üldse süüa verd, kus te ka iganes elate, ei linnust ega loomast!

27 Igaüks, kes sööb mingisugust verd, hävitatagu oma rahva seast!'

28 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

29 'Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Issandale toodav tänuohver toodagu selle poolt, kes oma tänuohvrist toob oma ohvrianni Issandale:

30 ta toogu oma käega Issanda tuleohvrid; ta peab tooma rasva koos rinnalihaga, et rinnaliha kõigutada kõigutusohvriks Issanda ees!

31 Preester süüdaku rasv altaril põlema, rinnaliha aga saagu Aaronile ja tema poegadele!

32 Parempoolne saps oma tänuohvritelt andke tõstelõivuks preestrile!

33 Sellele Aaroni poegadest, kes ohverdab tänuohvri vere ja rasva, saagu osaks parempoolne saps!

34 Sest ma olen võtnud Iisraeli lastelt, nende tänuohvritest, kõigutusrinna ja tõstesapsu ning olen andnud need preester Aaronile ja tema poegadele kui neile igavesti kuuluva osa Iisraeli lastelt.'

35 See on Aaroni ja tema poegade osa Issanda tuleohvritest, alates päevast, mil neid lasti ette astuda, et nad saaksid preestreiks Issandale,

36 mille nende võidmispäeval Issand käskis Iisraeli lastel neile anda kui nende sugupõlvedele igavesti kuuluva osa.

37 See on põletusohvri, roaohvri, patuohvri, süüohvri, pühitsusohvri ja tänuohvri seadus,

38 mille Issand andis Moosesele Siinai mäel päeval, mil ta käskis Iisraeli lapsi, et nad Siinai kõrbes tooksid Issandale oma ohvriande.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Revealed # 468

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 962  
  

468. And his feet like pillars of fire. This symbolizes the Lord's Divinity on the natural plane in respect to His Divine love, which sustains all things.

This, too, is apparent, from the explanation in no. 49 above, where it is said of the Son of Man that "His feet were like fine brass, as though fired in a furnace."

The angel's feet looked like pillars of fire because the Lord's Divinity on the natural plane - which fundamentally is the Divine humanity that He took on in the world - supports His Divinity from eternity, as the body does the soul, and likewise as the Word's natural meaning supports its spiritual and celestial meanings, on which subject see The Doctrine of the New Jerusalem Regarding the Sacred Scripture, nos. 27-49. To be shown that feet symbolize something natural, see no. 49, and a pillar something that supports, no. 191.

Fire symbolizes love because spiritual fire is nothing else. Therefore it is customary in worship to pray that heavenly fire, that is to say, heavenly love, may kindle the worshipers' hearts. People know that there is a correspondence between fire and love from the fact that a person grows warm with love, and cold with its loss. Nothing else produces vital warmth but love, in both senses. The origin of these correspondences is owing to the existence of two suns, one in the heavens, which is pure love, and the other in the world, which is nothing but fire. This, too, is the reason for the correspondence between all spiritual and natural things.

[2] Since fire symbolizes Divine love, therefore on Mount Horeb Jehovah appeared to Moses in a bush on fire (Exodus 3:1-3). Moreover He descended upon Mount Sinai in fire (Deuteronomy 4:36). For this reason, too, the seven lamps of the lampstand in the Tabernacle were lit every evening, so as to burn before Jehovah (Leviticus 24:2-4). For the same reason fire burned continually on the altar and was not extinguished (Leviticus 6:13), and the priests took fire from the altar in their censers and burned incense (Leviticus 16:12-13).

Therefore Jehovah went before the children of Israel by night in a pillar of fire (Exodus 13:21-22). Fire from heaven consumed the burnt offerings on the altar, as a sign of His being well pleased (Leviticus 9:24, 1 Kings 18:38). The burnt offerings were called offerings by fire to Jehovah, and offerings by fire for a restful aroma to Jehovah (Exodus 29:18; Leviticus 1:9, 13, 17; 2:2, 9-11; 3:5, 16; 4:35; 5:12; 7:30; 21:6; Numbers 28:2; Deuteronomy 18:1).

Therefore in the book of Revelation the Lord's eyes looked like a flame of fire (Revelation 1:14; 2:18; 19:12, cf. Daniel 10:5-6). And seven lamps of fire burned before the throne (Revelation 4:5).

It is apparent from this what lamps containing oil and lamps without oil symbolize (Matthew 25:1-11). The oil means fire, and thus love.

And so on in many other places.

In an opposite sense fire symbolizes hellish love, and this is plain from so many passages in the Word that it would be impossible to cite them all because of their number. See something on the subject in the book Heaven and Hell, published in London, nos. 566-575.

  
/ 962  
  

Many thanks to the General Church of the New Jerusalem, and to Rev. N.B. Rogers, translator, for the permission to use this translation.