¹ Kui keegi teeb pattu sellega, et ta kuuleb avalikku needmist ja on tunnistajaks, olles seda ise näinud või muidu saanud teada, aga ei teata sellest, siis ta kannab oma patusüüd;

² või kui keegi puudutab mõnda roojast asja, olgu see roojase metslooma raibe või roojase karilooma raibe või roojase roomaja raibe, ilma et ta oleks sellest teadlik, siis on ta saanud roojaseks ja süüdlaseks;

³ või kui ta puudutab inimese rooja, ükskõik missugust rooja, mis teeb roojaseks, ja ei ole sellest teadlik, aga pärast saab teadlikuks, siis ta jääb süüdlaseks;

⁴ või kui keegi vannub mõtlematult, suuga lobisedes, kurjaks või heaks, nagu inimene iganes võib mõtlematult vanduda, aga pärast saab teadlikuks ja jääb süüdlaseks mõnes neist asjust:

⁵ kui ta siis jääb süüdlaseks mõnes neist asjust, siis ta peab tunnistama, millega ta on pattu teinud!

⁶ Ja ta peab tooma Issandale hüvituseks oma patu pärast, mida ta on teinud, ühe emase looma, utetalle või kitse, patuohvriks; ja preester toimetagu tema eest lepitust ta patu pärast!

⁷ Aga kui ta jõud ei luba tuua lammastest või kitsedest, siis ta toogu Issandale süüohvriks selle eest, millega ta on pattu teinud, kaks turteltuvi või kaks muud tuvi: üks patuohvriks ja teine põletusohvriks!

⁸ Ta viigu need preestrile, kes peab esimesena ohverdama patuohvriks määratu: ta näpistagu pea ära kukla tagant, jättes aga küljest eraldamata,

⁹ ja tilgutagu patuohvri verd altari seina peale; ülejäänud veri aga pigistatagu altari aluse kõrvale; see on patuohver!

¹⁰ Siis ta valmistagu teine seatud viisil põletusohvriks! Kui preester nõnda on tema eest lepitust toimetanud ta patu pärast, mida ta on teinud, siis antakse temale andeks.

¹¹ Aga kui ta jõud ei luba kahte turteltuvi või kahte muud tuvi, siis ta toogu ohvrianniks oma patu eest kaks toopi peent jahu patuohvriks; aga ta ärgu valagu selle peale õli ja ärgu pangu sinna viirukit, sest see on patuohver!

¹² Ta viigu see preestrile ja preester võtku sellest kamalutäis mälestusohvriks ning süüdaku altaril põlema Issanda tuleohvri peal; see on patuohver!

¹³ Kui preester on tema eest lepitust teinud ta patu pärast, mida ta mõnes neist asjust on teinud, siis antakse temale andeks. Ja preestrile kuulugu seesama osa mis roaohvristki!'

¹⁴ Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

¹⁵ 'Kui keegi ei ole hoolas ja kogemata patustab Issanda pühade asjade vastu, siis ta peab enese hüvituseks tooma Issandale ühe veatu jäära oma karjast sinu hindamise kohaselt mõne hõbeseekli väärtuses, püha seekli järgi, kui süüohvri.

¹⁶ Ja mis ta pühadest asjadest on kõrvaldanud, selle ta peab tasuma ja lisama sellele veel viiendiku ning andma preestrile! Kui preester tema eest on lepitust toimetanud süüohvri jääraga, siis ta saab andeks.

¹⁷ Ja kui keegi patustab ning teeb, ilma et ta sellest teadlik oleks, mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, siis ta jääb ometi süüdlaseks ja kannab oma patusüüd:

¹⁸ ta toogu üks veatu jäär oma karjast sinu hindamise kohaselt preestri kätte! Kui preester on tema eest lepitust toimetanud ta eksimuse pärast, mis ta on teinud, ilma et ta ise oleks teadlik olnud, siis antakse temale andeks.

¹⁹ See on süüohver: ta on ju ikkagi saanud süüdlaseks Issanda ees.'

²⁷ Kui keegi maa rahva seast kogemata patustab, tehes mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, ja saab süüdlaseks,

¹ Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

² 'Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui keegi erilise tõotusena Issandale tahab anda inimhingi hindeväärtuse alusel,

³ siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest: kahekümneaastastest kuuekümneaastasteni olgu hindeväärtuseks viiskümmend hõbeseeklit püha seekli järgi!

⁴ Aga kui ta on naisterahvas, siis olgu hindeväärtuseks kolmkümmend seeklit!

⁵ Kui vanus on viiest aastast kahekümne aastani, siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest kakskümmend seeklit ja naisterahva eest kümme seeklit!

⁶ Kui vanus on ühest kuust viie aastani, siis olgu hindeväärtuseks meesterahva eest viis hõbeseeklit ja naisterahva eest kolm hõbeseeklit!

⁷ Kui keegi on kuuskümmend aastat vana ja üle selle, siis olgu hindeväärtuseks viisteist seeklit, kui ta on meesterahvas, ja kümme seeklit, kui ta on naisterahvas!

⁸ Aga kui tõotaja on vaesem, kui hindeväärtus nõuab, siis seatagu tõotatu preestri ette ja preester hinnaku teda; vastavalt sellele, nagu tõotaja jõud lubab, hinnaku preester teda!

⁹ Ja kui on tegemist mõne loomaga, keda tohib tuua ohvrianniks Issandale, siis olgu igaüks, kelle ta Issandale annab, püha!

¹⁰ Ta ei tohi seda asendada ega vahetada head halva või halba hea vastu; kui ta aga siiski vahetab looma loomaga, siis olgu ka selle asendaja püha!

¹¹ Aga kui see on mõni roojane loom, keda ei tohi tuua ohvrianniks Issandale, siis ta seadku lojus preestri ette

¹² ja preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu on preestri hinnang, nõnda jäägu!

¹³ Aga kui tooja siiski tahab seda lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest!

¹⁴ Ja kui keegi pühitseb oma koja pühaks Issandale, siis preester hinnaku seda heaks või halvaks; nagu preester seda hindab, nõnda jäägu!

¹⁵ Aga kui pühitseja tahab oma koja lunastada, siis ta lisagu viies osa hinderahast ja see saab jälle tema omaks!

¹⁶ Ja kui keegi pühitseb Issandale tüki oma päruspõllust, siis olgu hindeväärtus selle seemne järgi: viis vakka otri - viiskümmend seeklit hõbedat.

¹⁷ Kui ta pühitseb oma põllu kohe juubeliaastast arvates, siis jäägu hindeväärtus jõusse,

¹⁸ aga kui ta pühitseb oma põllu alles pärast juubeliaastat, siis preester arvestagu temale raha aastate järgi, mis on jäänud järgmise juubeliaastani, ja see arvatagu maha hindeväärtusest!

¹⁹ Ja kui see, kes põllu on pühitsenud, tahab seda siiski lunastada, siis ta lisagu viies osa hindeväärtusest ja see jääb siis tema omaks!

²⁰ Aga kui ta põldu ei lunasta, vaid müüb põllu kellelegi teisele, siis see ei ole enam lunastatav,

²¹ vaid põld, saades juubeliaastal vabaks, olgu pühitsetud Issandale nagu pühendatud põld; see saagu preestri omandiks!

²² Ja kui keegi oma ostetud põllu, mis ei ole tema päruspõld, pühitseb Issandale,

²³ siis preester arvestagu temale oma hinnangu järgi hind kuni juubeliaastani ja ta andku määratud hind veel samal päeval Issandale kui pühitsetud and!

²⁴ Juubeliaastal mingu põld jälle sellele, kellelt see on ostetud ja kelle pärusmaa see on!

²⁵ Iga hinnang sündigu püha seekli järgi; seeklis olgu kakskümmend geera!

²⁶ Aga esmasündinut, kes kariloomadest esmasündinuna on määratud Issandale, ei tohi keegi pühitseda, olgu see härg, lammas või kits, sest see on juba Issanda oma.

²⁷ Ja kui see on roojastest loomadest, siis ostetagu see vabaks vastavalt hindeväärtusele ja lisatagu sellele veel viies osa; kui seda ei lunastata, siis müüdagu see vastavalt hindeväärtusele!

²⁸ Aga ainsatki pühendatut, mille keegi on pühendanud Issandale kõigest, mis tal on: inimestest ja lojustest ja päruspõllust - ei tohi müüa ega lunastada; kõik pühendatu kuulub Issandale kui väga püha.

²⁹ Ühtegi vande alla pandut, kes inimeste seast on pandud vande alla, ei tohi osta vabaks - ta tuleb surmata!

³⁰ Ja kõik maa kümnis maa seemnest ja puude viljast on Issanda päralt; see on pühitsetud Issandale.

³¹ Aga kui keegi siiski oma kümnisest tahab midagi lunastada, siis ta lisagu sellele veel viies osa sellest!

³² Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes karjasekepi alt läbi käivad - see kümnis on pühitsetud Issandale:

³³ ei tule uurida hea ja halva vahel ega tohi ka vahetada; aga kui ometi vahetatakse, siis olgu ka selle asendaja püha - seda ei tohi lunastada!'

³⁴ Need on käsud, mis Issand Siinai mäel andis Moosesele Iisraeli laste jaoks.