Bible

 

Leviticus 22

Studie

   

1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

2 'Ütle Aaronile ja ta poegadele, et nad tunneksid aukartust Iisraeli laste pühade andide vastu, mida nad mulle pühitsevad, et nad ei teotaks mu püha nime! Mina olen Issand!

3 Ütle neile teie tulevaste põlvede jaoks: Igaüks kõigist teie järglasist, kes ligineb pühadele andidele, mida Iisraeli lapsed Issandale pühitsevad, olles ise roojane, tuleb hävitada mu palge eest! Mina olen Issand!

4 Ükski Aaroni järeltulijaist, kes on pidalitõbine või kellel on voolus, ei tohi süüa pühi ande, enne kui ta on puhtaks saanud; ja kes puudutab mõnda surnu läbi roojastunut või seda, kellel on olnud seemnevoolus,

5 või kui keegi puudutab mõnda roomajat, kellest ta roojastub, või inimest, kellest ta roojastub selle mõnesuguse roojasuse pärast,

6 siis see, kes seesugust puudutab, on õhtuni roojane ega tohi süüa pühi ande, enne kui ta oma ihu on veega loputanud!

7 Kui päike on loojunud, siis ta on puhas, ja pärast seda ta võib süüa pühi ande, sest need on tema leib.

8 Ta ei tohi süüa raibet ja mahamurtut, et ta sellest ei roojastuks. Mina olen Issand!

9 Nad peavad tähele panema minu seadusi, et nad ei võtaks enestele pattu ega sureks, sellepärast et nad neid teotavad. Mina olen Issand, kes neid pühitseb!

10 Ükski võõras ei tohi süüa püha andi; ka preestri majaline ja päeviline ei tohi süüa püha andi!

11 Aga kui preester ostab oma raha eest mõne hinge, siis see võib seda süüa; ja kes tema peres on sündinud, need võivad ta leiba süüa.

12 Kui preestri tütar on saanud võõrale mehele, siis ta ei tohi süüa pühi tõsteohvreid.

13 Aga kui preestri tütar on lesk või hüljatu ja tal ei ole last ning ta tuleb tagasi oma isakotta, siis ta võib süüa oma isa leiba nagu oma nooruses; aga ükski võõras ei tohi seda süüa!

14 Kui keegi sööb püha andi kogemata, siis ta asendagu see püha and preestrile ja lisagu sellele veel viies osa sellest!

15 Preestrid ei tohi teotada Iisraeli laste pühi ande, mida need Issandale ohverdavad,

16 pannes neid kandma patusüüd, kui nad söövad pühi ande, mis kuuluvad preestritele, sest mina olen Issand, kes neid pühitseb!'

17 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

18 'Räägi Aaroni ja ta poegade ja kõigi Iisraeli lastega ning ütle neile: Kui keegi Iisraeli soost või Iisraelis olevaist võõraist toob oma ohvrianni, mõne tõotus- või mõne vabatahtliku ohvri, mida nad tahavad tuua Issandale põletusohvriks,

19 siis olete meelepärased, kui selleks on veatu isaloom veistest, lammastest või kitsedest;

20 ühtegi, kellel on viga küljes, te ei tohi ohverdada, sest see ei tee teid meelepäraseks!

21 Kui keegi ohverdab Issandale tänuohvri erilise tõotuse pärast või vabatahtlikult veistest või lammastest ja kitsedest, siis olgu selleks veatu loom, et see oleks meelepärane; tal ei tohi olla küljes ühtegi viga:

22 pimedat või murtud liikmega või vermetega või tatitõbist või kärnast ehk korbalist te ei tohi tuua Issandale ega panna altarile tuleohvriks Issandale.

23 Härja või lamba liigse või kasina liikmega võid küll ohverdada vabatahtlikuks ohvriks, kuid tõotusohvrina see ei ole meelepärane.

24 Pigistamise, tagumise, rebimise või lõikamise teel kohitsetud looma ärge ohverdage Issandale; oma maal te ei tohi seda teha!

25 Ka võõra käest te ei tohi oma Jumala leivana ohverdada mitte midagi niisugust, sest need on rikutud, neil on viga küljes, need ei tee teid meelepäraseks!'

26 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

27 'Kui sünnib härgvasikas või lamba- või kitsetall, siis olgu ta oma ema all seitse päeva; aga kaheksandast päevast alates on ta Issandale meelepäraseks tuleohvrianniks.

28 Veist ja lammast ärge tapke samal päeval koos ta vasika või tallega!

29 Kui te ohverdate Issandale kiitusohvrit, siis ohverdage nõnda, et saaksite meelepäraseks!

30 Seda söödagu selsamal päeval, sellest te ei tohi midagi üle jätta hommikuks! Mina olen Issand!

31 Pidage siis minu käske ja tehke nende järgi! Mina olen Issand!

32 Ja ärge teotage minu püha nime, ma tahan olla pühitsetud Iisraeli laste seas! Mina olen Issand, kes teid pühitseb,

33 kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks! Mina olen Issand!'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7191

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7191. 'And God spoke to Moses' means something that is new yet continues what has gone before. This is clear from the fact that one often reads in the continuous thread of the narrative 'Jehovah said' and 'Jehovah spoke', as in the present chapter also. The expression 'Jehovah said to Moses' occurs in verse 1, then 'God spoke to Moses' in the present verse, and in like manner in verses 10, 13, 28-29. And the same use of these expressions may be seen elsewhere. Nothing else is meant by the repetition than something new beginning at that point, which however is to be taken in conjunction with what goes before it. (For the meaning of 'Jehovah said' as a new phase of perception, see 2061, 2238, 2260.) It should be realized that in its original language the Word lacks punctuation marks to indicate pauses, and therefore such expressions as those in this chapter have been used instead. And instead of marks to indicate minor pauses or divisions 'And' has been used, which is why that conjunction occurs so frequently. Angelic speech is likewise continuous, with pauses, to be sure, but every prior matter presented there links up in a remarkable manner with the one that follows it. For angels' ideas are extremely full of things, countless and indescribable, that go beyond a person's understanding while he is in the world. Consequently the ends of foregoing sentences can be fully linked up to the beginnings of ensuing sentences, and in this way a single series can be formed out of many. What is astounding and unbelievable, angelic speech exhibits within itself the form which heaven takes. For this reason all angelic speech possesses a song-like harmony in which each phrase ends with a monosyllable, and so in unison. And I have been told that this happens because every single thing in heaven looks to the one God as its end. From all this it has also become clear to me that every element of thought and therefore of speech flows in from the Lord by way of heaven, and that this accounts for the song-like harmony in speech ending in unison.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Bible

 

Leviticus 21:12

Studie

       

12 neither shall he go out of the sanctuary, nor profane the sanctuary of his God; for the crown of the anointing oil of his God is upon him. I am Yahweh.