¹ Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

² Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

³ Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

⁴ Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

⁵ Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

⁶ Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

⁷ Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

⁸ Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

⁹ Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

¹⁰ Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

¹¹ Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

¹² Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

¹³ See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

¹⁴ Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

¹⁵ 'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

¹⁶ Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

¹⁷ Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

¹⁸ Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

¹⁹ Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

²⁰ Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

²¹ Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

²² Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

³ Juuda on sattunud viletsusse ja ränka orjusesse, ta elab paganate seas ega leia hingamist. Kõik jälitajad saavad ta kätte keset kitsikusi.

¹ Siis rääkis Iiob ja ütles:

² 'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?

³ Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.

⁴ Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.

⁵ Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,

⁶ siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.

⁷ Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.

⁸ Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.

⁹ Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.

¹⁰ Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.

¹¹ Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.

¹² Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.

¹³ Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.

¹⁴ Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.

¹⁵ Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.

¹⁶ Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.

¹⁷ Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.

¹⁸ Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.

¹⁹ Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.

²⁰ Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.

²¹ Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!

²² Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?

²³ Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,

²⁴ raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!

²⁵ Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.

²⁶ Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,

²⁷ teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.

²⁸ Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',

²⁹ siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'