¹ Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.

² Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!

³ Ðaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.

⁴ Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.

⁵ Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.

⁶ Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.

⁷ Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.

⁸ Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.

⁹ Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.

¹⁰ Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.

¹¹ Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.

¹² Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.

¹³ See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.

¹⁴ Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.

¹⁵ 'Hoidke eest! Roojane!' hüüti nende kohta. 'Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!' Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: 'Nad ei tohi jääda siia kauemaks!'

¹⁶ Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.

¹⁷ Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.

¹⁸ Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!

¹⁹ Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.

²⁰ Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: 'Tema varjus me elame paganate seas!'

²¹ Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.

²² Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.

²⁷ Kuid ülemjoogikallaja vastas neile: 'Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvatele meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!'

¹ God, why have you rejected us forever? why does your anger smolder against the sheep of your pasture?

² Remember your congregation, which you purchased of old, which you have redeemed to be the tribe of your inheritance; Mount Zion, in which you have lived.

³ Lift up your feet to the perpetual ruins, all the evil that the enemy has done in the sanctuary.

⁴ Your adversaries have roared in the midst of your assembly. They have set up their standards as signs.

⁵ They behaved like men wielding axes, cutting through a thicket of trees.

⁶ Now they break all its carved work down with hatchet and hammers.

⁷ They have burned your sanctuary to the ground. They have profaned the dwelling place of your Name.

⁸ They said in their heart, "We will crush them completely." They have burned up all the places in the land where God was worshiped.

⁹ We see no miraculous signs. There is no longer any prophet, neither is there among us anyone who knows how long.

¹⁰ How long, God, shall the adversary reproach? Shall the enemy blaspheme your name forever?

¹¹ Why do you draw back your hand, even your right hand? Take it out of your pocket and consume them!

¹² Yet God is my King of old, working salvation in the midst of the earth.

¹³ You divided the sea by your strength. You broke the heads of the sea monsters in the waters.

¹⁴ You broke the heads of Leviathan in pieces. You gave him as food to people and desert creatures.

¹⁵ You opened up spring and stream. You dried up mighty rivers.

¹⁶ The day is yours, the night is also yours. You have prepared the light and the sun.

¹⁷ You have set all the boundaries of the earth. You have made summer and winter.

¹⁸ Remember this, that the enemy has mocked you, Yahweh. Foolish people have blasphemed your name.

¹⁹ Don't deliver the soul of your dove to wild beasts. Don't forget the life of your poor forever.

²⁰ Honor your covenant, for haunts of violence fill the dark places of the earth.

²¹ Don't let the oppressed return ashamed. Let the poor and needy praise your name.

²² Arise, God! Plead your own cause. Remember how the foolish man mocks you all day.

²³ Don't forget the voice of your adversaries. The tumult of those who rise up against you ascends continually. For the Chief Musician. To the tune of "Do Not Destroy." A Psalm by Asaph. A song.