¹ Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:

² 'Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.

³ Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.

⁴ Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.

⁵ Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: 'Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!'

⁶ Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.

⁷ Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: 'Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.'

⁸ Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!

⁹ Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.

¹⁰ Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.

¹¹ Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:

¹² teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.

¹³ Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.

¹⁴ Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!

¹⁵ Tõstke tema ümber võidukisa: 'Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.' Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!

¹⁶ Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.

¹⁷ Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.

¹⁸ Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.

¹⁹ Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.

²⁰ Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.

²¹ Mine 'Topelttõrksa' maa vastu ja 'Karistuse' elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!

²² Maal on sõjahüüd ja suur häving.

²³ Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

²⁴ Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.

²⁵ Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.

²⁶ Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.

²⁷ Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.

²⁸ Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.

²⁹ Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.

³⁰ Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.

³¹ Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.

³² Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.

³³ Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.

³⁴ Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.

³⁵ Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.

³⁶ Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.

³⁷ Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.

³⁸ Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.

³⁹ Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.

⁴⁰ Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

⁴¹ Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.

⁴² Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.

⁴³ Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.

⁴⁴ Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

⁴⁵ Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

⁴⁶ Hüüdest: 'Paabel on vallutatud!' väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.'

² God is jealous, and the LORD revengeth; the LORD revengeth, and is furious; the LORD will take vengeance on his adversaries, and he reserveth wrath for his enemies.

¹ Who is this who comes from Edom, with dyed garments from Bozrah? this who is glorious in his clothing, marching in the greatness of his strength? "It is I who speak in righteousness, mighty to save."

² Why are you red in your clothing, and your garments like him who treads in the wine vat?

³ "I have trodden the winepress alone; and of the peoples there was no man with me: yes, I trod them in my anger, and trampled them in my wrath; and their lifeblood is sprinkled on my garments, and I have stained all my clothing.

⁴ For the day of vengeance was in my heart, and the year of my redeemed is come.

⁵ I looked, and there was none to help; and I wondered that there was none to uphold: therefore my own arm brought salvation to me; and my wrath, it upheld me.

⁶ I trod down the peoples in my anger, and made them drunk in my wrath, and I poured out their lifeblood on the earth."

⁷ I will make mention of the loving kindnesses of Yahweh, [and] the praises of Yahweh, according to all that Yahweh has bestowed on us, and the great goodness toward the house of Israel, which he has bestowed on them according to his mercies, and according to the multitude of his loving kindnesses.

⁸ For he said, "Surely, they are my people, children who will not deal falsely:" so he was their Savior.

⁹ In all their affliction he was afflicted, and the angel of his presence saved them: in his love and in his pity he redeemed them; and he bore them, and carried them all the days of old.

¹⁰ But they rebelled, and grieved his holy Spirit: therefore he was turned to be their enemy, [and] himself fought against them.

¹¹ Then he remembered the days of old, Moses [and] his people, [saying], Where is he who brought them up out of the sea with the shepherds of his flock? Where is he who put his holy Spirit in the midst of them?

¹² who caused his glorious arm to go at the right hand of Moses? who divided the waters before them, to make himself an everlasting name?

¹³ who led them through the depths, as a horse in the wilderness, so that they didn't stumble?

¹⁴ As the livestock that go down into the valley, the Spirit of Yahweh caused them to rest; so you led your people, to make yourself a glorious name.

¹⁵ Look down from heaven, and see from the habitation of your holiness and of your glory: where are your zeal and your mighty acts? the yearning of your heart and your compassion is restrained toward me.

¹⁶ For you are our Father, though Abraham doesn't know us, and Israel does not acknowledge us: you, Yahweh, are our Father; our Redeemer from everlasting is your name.

¹⁷ O Yahweh, why do you make us to err from your ways, and harden our heart from your fear? Return for your servants' sake, the tribes of your inheritance.

¹⁸ Your holy people possessed [it] but a little while: our adversaries have trodden down your sanctuary.

¹⁹ We have become as they over whom you never bear rule, as those who were not called by your name.