Bible

 

Genesis 28

Studie

   

1 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!

2 Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

3 Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

4 Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole koos sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!'

5 Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

6 Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: 'Ära võta naist kaananlaste tütreist!'

7 ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

8 siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

9 ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

10 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

11 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

12 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.

13 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: 'Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.

14 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.

15 Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!'

16 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: 'Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!'

17 Ja ta kartis ning ütles: 'Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!'

18 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

19 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

20 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: 'Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3706

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3706. And to thy seed. That this signifies that so also was the truth, is evident from the signification of “seed,” as being the truth of faith (see n. 255, 880, 1025, 1447, 1610, 2848, 3038, 3310, 3373).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 1610

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

1610. I will make thy seed as the dust of the earth. That this signifies multiplication immeasurably, is evident without explication. It is here said that his seed should be made “as the dust of the earth;” in other places in the Word, “as the sand of the sea,” and in others, “as the stars of the heavens.” Each expression has its own peculiar signification. “The dust of the earth” refers to things that are celestial, for “the earth,” as before shown, signifies the celestial of love. “The sand of the sea” refers to things that are spiritual; for “the sea,” as has also been shown, signifies the spiritual of love. “As the stars of the heavens” signifies both of these, in a higher degree; and as none of these things can be numbered, it became a customary form of speaking to express by them immeasurable fructification and multiplication.

[2] That his seed (that is, the faith of love, or love) should be immeasurably multiplied, in the supreme sense, signifies the Lord, and in fact His Human Essence; for the Lord as to His Human Essence was called “the Seed of the woman” (see n. 256). And when the Lord’s Human Essence is signified, by immeasurable multiplication is meant the infinite celestial and spiritual; but when the faith of charity, or charity, in the human race, is signified by “seed,” it is meant that this seed in each one who lives in charity is immeasurably multiplied; as also comes to pass in the other life, with everyone who lives in charity. With such a one, charity and the derivative faith, and, together with these, happiness, are multiplied to such a degree, that it can only be described as immeasurable, and beyond words. When by “seed” there is signified the human race, the multiplication of this in the Lord’s Kingdom is also immeasurable, not only from those who are within the church and their children, but also from those who are without the church and their children. Hence the kingdom of the Lord, or heaven, is immeasurable. Concerning its immensity, of the Lord’s Divine mercy more will be said elsewhere.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.