Bible

 

Genesis 27

Studie

   

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

2 Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

13 Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

19 Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi Hääl, aga käed on Eesavi käed!'

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

25 Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

33 Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

35 Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

36 Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

38 Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

43 Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3595

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3595. And I have eaten of all before thou camest. That this signifies that it had been appropriated, is evident from the signification of “eating,” as being to be appropriated (n. 2187, 2343, 3168, 3513).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 2187

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

2187. And they did eat. That this signifies communication in this manner, is evident from the signification of “eating,” as being to be communicated and to be conjoined; as is also evident from the Word. The fact that Aaron, his sons, the Levites, and also the people, ate the hallowed things of the sacrifices in the holy place, signified nothing else than communication, conjunction, and appropriation, as above said at the explication of the passage from Leviticus 6:9-10 (see n. 2177), for it was celestial and spiritual food that was signified by the hallowed things which they ate, consequently the appropriation of it. The hallowed things were the parts of the sacrifices which were not burned upon the altar, and were eaten either by the priests, or by the people that made the offering; as is evident from many passages where the sacrifices are treated of (what should be eaten by the priests, Exodus 29:32-33; Leviticus 6:9, 16, 18, 26; 7:6, 15-16, 18; 8:31; 10:12-13; Numbers 18:9-11; what should be eaten by the people, Leviticus 19:5-6; Deuteronomy 12:27; 27:7; and elsewhere; and that the unclean should not eat of them, Leviticus 7:19-21; 22:4-7). These feastings were made in a holy place near the altar, either at the door, or in the court of the tabernacle, and they signified nothing else than the communication, conjunction, and appropriation of celestial goods; for by them were represented celestial foods (concerning which food see n. 56-58, 680-681, 1480, 1695), and they were all called “bread,” the signification of which may be seen above (n. 2165). The like was represented by Aaron and his sons eating the showbread or “bread of faces,” in a holy place (Leviticus 24:9).

[2] The law given for the Nazirite-that in the days of his Naziriteship he should not eat of anything from the grape, whence wine is made, from the seeds even to the skin (Numbers 6:4)—was because the Nazirite represented the celestial man, and the celestial man is such that he is not willing even to mention spiritual things (as may be seen in Part First,n. 202, 337, 880, 1647); and as wine and the grape, and also whatever is from the grape, signified what is spiritual, it was therefore forbidden the Nazirite to eat of them; that is, to have communication with them, to conjoin himself with them, and to appropriate them to himself.

[3] The like is meant by “eating” in Isaiah:

Everyone that thirsteth, come ye to the waters, and he that hath no silver, come ye, buy, and eat; yea come, buy wine and milk without silver and without price. Wherefore do ye weigh silver for that which is not bread? and your labor for that which satisfieth not? Hearken diligently unto Me, and eat ye that which is good, and your soul shall be deliciated in fatness (Isaiah 55:1-2).

As also in John:

To him that overcometh I will give to eat of the tree of life, which is in the midst of the paradise of God (Revelation 2:7).

The “tree of life” is the celestial itself, and in the supreme sense is the Lord Himself, because from Him is all the celestial, that is, all love and charity. Thus to “eat of the tree of life” is the same as to eat the Lord, and to eat the Lord is to be gifted with love and charity, and thus with those things which are of heavenly life. This the Lord Himself says in John:

I am the living bread that came down from heaven; if anyone eat of this bread, he shall live to eternity; he that eateth Me shall live by Me (John 6:51, 57).

But they said, This is a hard saying. And Jesus said, The words that I speak unto you are spirit, and are life (John 6:60, 63).

[4] Hence it is manifest what is meant by eating in the Holy Supper (Matthew 26:26-28; Mark 14:22-23; Luke 22:19-20); namely, to have communication, to be conjoined, and to appropriate to oneself. Hence also it is clear what is meant by the Lord’s saying that:

Many shall come from the east and the west, and shall recline with Abraham, Isaac, and Jacob (Matthew 8:11),

not that they are to eat with them in the kingdom of God, but that they will enjoy the celestial goods which are signified by “Abraham, Isaac, and Jacob,” namely, the celestial things of love; not only the inmost, which are “Abraham,” but also the lower that are intermediate, as are those of the rational, which are “Isaac;” and the still lower, which are the celestial natural, such as are in the first heaven, and which are meant by “Jacob.” Such is the internal sense of these words. (That these things are meant by “Abraham, Isaac, and Jacob,” may be seen in n. 1893, and wherever else they are treated of.) For whether we speak of enjoying those celestial things, or of enjoying the Lord, who is represented by those men, it is the same thing; for all those things are from the Lord, and the Lord is the all in all of them.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.