Bible

 

Hesekiel 11

Studie

   

1 Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.

2 Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;

3 nad ütlevad: 'Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.'

4 Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!'

5 Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: 'Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!

6 Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.

7 Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.

8 Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.

9 Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.

10 Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.

11 See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.

12 Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.'

13 Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?'

14 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

15 'Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: 'Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!'

16 Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.

17 Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.

18 Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.

19 Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,

20 et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

21 Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.'

22 Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.

23 Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.

24 Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.

25 Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.

   

Bible

 

Deuteronoomia 30:4

Studie

       

4 Isegi kui su hajutatud oleksid taeva servas, kogub Issand, su Jumal, sind sealt ja toob sind sealt ära.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3909

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3909. 'And Jacob flared up in anger against Rachel' means indignation on the part of natural good. This is clear from the meaning of 'flaring up in anger' as being indignant, dealt with below, and from the representation of 'Jacob' as the good of the natural, dealt with above. The phrase 'against Rachel' is used because interior truth represented by 'Rachel' was not yet able to be acknowledged in faith and action by the good of the natural, represented by 'Jacob'. The reason why in the internal sense 'flaring up in anger' means being indignant is that when any natural affection rises up towards interior things, that is, towards heaven, it mellows and is at length changed into a heavenly affection. Indeed the ideas that present themselves in the sense of the letter, such as 'flaring up in anger' here, are rather crude, being natural and bodily; but they mellow and soften as they are raised up from the bodily and natural man to the internal or spiritual man.

[2] This also explains why the literal sense is such, but not the internal sense, in that the literal is accommodated to the mental grasp of the natural man, the internal to the mental grasp of the spiritual man. This shows that 'flaring up in anger' means being indignant. Truly spiritual indignation does not originate at all, and celestial still less so, in the anger of the natural man but in the inner heart of zeal. To outward appearance such zeal looks like anger, but inwardly it is neither anger nor even indignation expressing anger, but a kind of sorrow coupled with a wish that something should not be, and more inwardly still a kind of vague displeasure that interrupts heavenly delight because what is good and true does not exist in another.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.