¹ Siis ma vaatasin, ja ennäe, taevalaotuses, mis oli keerubite pea kohal, olid nagu safiirikivid; midagi, mis paistis aujärjena, nähti nende kohal.

² Ja ta rääkis mehega, kellel olid linased riided seljas, ja ütles: 'Mine rataste vahele, mis on iga keerubi all, ja täida pihud tuliste sütega keerubite vahelt ning pillu need linna peale!' Ja mees läks sisse minu nähes.

³ Keerubid seisid kojas paremal pool, kui mees läks, ja pilv täitis sisemise õue.

⁴ Siis tõusis Issanda auhiilgus keerubi kohalt koja lävele, koda täitus pilvest ja õu täitus Issanda auhiilguse särast.

⁵ Ja keerubite tiibade kahinat kuuldus kuni välimise õueni nagu Kõigeväelise Jumala häält, kui ta kõneleb.

⁶ Ja kui ta käskis meest, kellel olid linased riided seljas, öeldes: 'Võta tuld rataste vahelt, keerubite vahelt!', siis läks see ja asetus ratta kõrvale.

⁷ Ja üks keerub pistis oma käe keerubite vahelt tule juurde, mis oli keerubite vahel, ja võttis seda ning andis linasesse riietatu pihkudesse; ja see võttis ning läks välja.

⁸ Keerubitel paistis tiibade all olevat otsekui inimese käsi.

⁹ Ja ma vaatasin, ja ennäe, keerubite kõrval oli neli ratast, iga keerubi kõrval oli ratas, ja rattad olid välimuselt nagu krüsoliidikivid.

¹⁰ Ja neil neljal oli ühesugune välimus, otsekui oleks ratas olnud ratta sees.

¹¹ Kui nad liikusid, siis nad said minna iga nelja külje suunas, käigul pöördumata; sest sinna, kuhu oli pööratud esikülg, läksid nad selle järel; käigul nad ei pöördunud.

¹² Ja kogu nende keha, seljad, käed, tiivad ja rattad olid ümberringi täis silmi; sel nelikul olid rattad

¹³ ja rattaid nimetati, nagu ma kuulsin, 'ratastikuks'.

¹⁴ Ja igaühel oli neli nägu: üks oli keerubi nägu, teine inimese nägu, kolmas lõvi nägu ja neljas kotka nägu.

¹⁵ Ja keerubid tõusid üles, need olid samad olevused, keda ma olin näinud Kebari jõe ääres.

¹⁶ Ja kui keerubid liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui keerubid tõstsid tiibu, et maa pealt üles tõusta, siis ei pöördunud ka rattad ära nende kõrvalt.

¹⁷ Kui ühed seisid, siis seisid ka teised, ja kui ühed tõusid üles, siis tõusid teised koos nendega, sest nende sees oli olevuse vaim.

¹⁸ Siis Issanda auhiilgus läks ära koja lävelt ja seisis keerubite kohal.

¹⁹ Ja minnes tõstsid keerubid oma tiibu ning tõusid maast üles mu silme all, ja nende rattad samuti nagu nad isegi; nad jäid seisma Issanda koja idapoolse värava suus ja Iisraeli Jumala auhiilgus oli ülal nende kohal.

²⁰ Need olid needsamad olevused, keda ma olin näinud Iisraeli Jumala all Kebari jõe ääres; ja ma mõistsin, et need olid keerubid.

²¹ Igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba, ja neil olid otsekui inimese käed tiibade all.

²² Ja nende nägude kuju: need olid näod, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres, nende välimus ja need ise; igaüks läks edasi omaette.

³⁷ Ja sa saad hirmutuseks, kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel, kuhu Issand sind ajab.

¹ Kui see oli korda saadetud, siis astusid mu juurde vürstid, öeldes: 'Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest - kaananlastest, hettidest, perislastest, jebuuslastest, ammonlastest, moabidest, egiptlastest ja emorlastest,

² sest nad on nende tütreist võtnud naisi enestele ja oma poegadele, ja nõnda on püha seeme segunenud teiste maade rahvastega. Aga vürstide ja eestseisjate käsi on selles jumalavallatuses esimene olnud.'

³ Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult.

⁴ Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.

⁵ Aga õhtuse ohvri ajal tõusin ma oma alandusest; lõhkikäristatud riideis ja ülekuues langesin ma põlvili ja sirutasin käed Issanda, oma Jumala poole

⁶ ning ütlesin: 'Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea ja meie süü on tõusnud taevani.

⁷ Oma vanemate päevist kuni tänapäevani oleme me suured süüdlased, ja meie pahategude pärast on meid, meie kuningaid ja meie preestreid antud teiste maade kuningate kätte, mõõga kätte, vangideks ja riisutavaiks, ja meie näod on olnud täis häbi nagu tänagi.

⁸ Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt, meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgustada meie silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses.

⁹ Sest orjad me oleme, aga meie orjuseski ei ole meie Jumal meid hüljanud, vaid on oma helduse meie poole pööranud Pärsia kuningate ees, et meid elustada meie Jumala koja püstitamiseks ja selle varemete ülesehitamiseks, ja et anda meile kaitsemüür Juudamaal ja Jeruusalemmas.

¹⁰ Ja nüüd, meie Jumal, mida peaksime selle peale ütlema, et me oleme hüljanud sinu käsud,

¹¹ mis sa andsid oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes: Maa, mida te lähete pärima, on rüvetatud teiste maade rahvaste jäleduste pärast, millega nad selle oma rüveduses on täitnud äärest ääreni.

¹² See on põhjuseks, miks te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele; ja te ei tohi iialgi otsida nende õnne ja heaolu, et võiksite saada tugevaks ja süüa maa headusest ning jätta see oma lastele igaveseks pärandiks!

¹³ Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade tegude ja meie suure süü tõttu - ometi oled sina, meie Jumal, arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid, nagu need -,

¹⁴ kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale, nõnda et ükski ei jää üle ega pääse?

¹⁵ Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.'