Bible

 

Hesekiel 1

Studie

1 'Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi.'

2 Kuu viiendal päeval, kuningas Joojakini vangiviimise viiendal aastal

3 tuli Issanda sõna preester Hesekielile, Buusi pojale, kaldealaste maal Kebari jõe ääres; ja Issanda käsi tuli seal tema peale.

4 'Ja ma vaatasin, ja ennäe, põhja poolt tuli marutuul suure pilve ja lõõmava tulega. Ja pilve ümber oli kuma, ja keskelt, tule keskelt, paistis otsekui hiilgav metall.

5 Ja keset seda paistis midagi, mis koosnes neljast olevusest. Nende välimus oli niisugune: nad olid inimese sarnased,

6 aga igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba.

7 Nende jalad olid sirged ja nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Ja nad hiilgasid nagu läikiv vask.

8 Neil olid inimese käed tiibade all, neljas küljes; ja neil neljal olid oma näod ja oma tiivad.

9 Nende tiivad puudutasid üksteist. Liikudes nad ei pöördunud, igaüks läks otse edasi.

10 Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.

11 Niisugused olid nende näod. Ja nende tiivad olid laiali laotatud ülespoole; igaühel oli kaks tiiba vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu.

12 Nad liikusid igaüks otse edasi: kuhu vaim iganes tahtis minna, sinna nad läksid, liikudes nad ei pöördunud.

13 Ja olevuste vahel oli näha otsekui tuliseid süsi, mis põlesid tõrvikute sarnaselt, liikudes olevuste vahel sinna-tänna; ja tulel oli kuma ning tulest tuli välja välk.

14 Ja olevused jooksid sinna-tänna, otsekui lööks välku.

15 Siis ma vaatasin olevusi, ja ennäe, olevuste kõrval, igas neljas esiküljes, oli maas üks ratas.

16 Rataste välimus ja nende tegumood: need helkisid nagu krüsoliit ja kõigil neljal oli ühesugune kuju. Need olid välimuselt ja tegumoelt, nagu oleks ratas olnud ratta sees.

17 Liikudes nad läksid neljas eri suunas, liikudes nad ei pöördunud.

18 Ja nende rattapöiad olid kõrged ning kohutavad; ja sel nelikul olid rattapöiad ümberringi täis silmi.

19 Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid üles ka rattad.

20 Kuhu vaim iganes läks, sinna läksid needki, sinna, kuhu vaim tahtis minna. Rattad tõusid üles samuti kui nemad, sest rattais oli olevuste vaim.

21 Kui olevused liikusid, siis liikusid nemadki, ja kui need seisid, siis seisid nemadki; kui olevused tõusid maast üles, siis tõusid selsamal kombel ka rattad, sest rattais oli olevuste vaim.

22 Ja olevuste peade kohal oli midagi taevalaotuse taolist, kohutav nagu jää, mis oli välja laotatud ülal nende peade kohal.

23 Ja laotuse all olid nende tiivad üksteise poole välja sirutatud; igaühel oli kaks tiiba oma keha katmiseks.

24 Kui nad liikusid, siis ma kuulsin nende tiibade kahinat otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära. Kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.

25 Ja hääl kuuldus taevalaotuse pealt, mis oli nende peade kohal; kui nad seisid, siis nad lasksid oma tiivad longu.

26 Ja nende peade kohal oleva taevalaotuse peal oli midagi, mis paistis safiirikividena, midagi aujärje sarnast. Ja selle aujärje sarnase peal, ülal selle peal, oli keegi, kes oli välimuselt inimese sarnane.

27 Ja ma nägin otsekui hiilgavat metalli, pealtnäha nagu tuld, millel oli kuma ümber, ülalpool sellest, mis paistis olevat ta niuded; allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, nägin ma pealtnäha nagu tuld ja sellel oli kuma ümber.

28 Otsekui vikerkaare paiste, mis vihmapäeval on pilvis, oli kuma paiste ümberringi. See oli Issanda auhiilguse ilmutuse paiste! Ja kui ma seda nägin, siis ma langesin silmili maha ja kuulsin häält, mis kõneles.

Ze Swedenborgových děl

 

The Lord # 29

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 65  
  

29. The Lord Made His Human Nature Divine out of the Divine Nature within Himself, and in This Way Became One with the Father

According to the church’s doctrinal statement accepted throughout the Christian world,

Our Lord Jesus Christ, the Son of God, is both God and a human being. Although he is God and a human being, yet he is not two, but one Christ. He is one because the divine nature took the human nature to itself. Indeed, he is one altogether, because he is one person. Therefore as the soul and the body make one human being, so God and a human being is one Christ .

These words are quoted from the Athanasian statement of faith, which is accepted throughout the Christian world. These are that statement’s essential points concerning the oneness of what is divine and what is human in the Lord. Other points concerning the Lord in that statement will be explained in their proper places.

This shows us very clearly that according to the statement of faith of the Christian church, the divine and human natures in the Lord are not two but one, just as the soul and the body is one human being, and that the divine nature took the human nature to itself.

[2] It follows from this that the divine nature cannot be separated from the human or the human from the divine, because separating them would be like separating soul and body. Everyone will acknowledge this who reads the passages about the Lord’s birth cited above (see 19, 21 ) from two Gospels (Luke 1:26-35 and Matthew 1:18-25). It is obvious from these passages that Jesus was conceived by Jehovah God and borne by the Virgin Mary. This means that there was something divine within him, and that this was his soul.

Now, since his soul was the actual divine nature of the Father, it follows that his body or human side was made divine as well, for where the one is, the other must also be. In this way and in no other way the Father and the Son are one, the Father in the Son and the Son in the Father, and all that is the Son’s is the Father’s, and all that is the Father’s is the Son’s, as the Lord himself tells us in the Word [John 17:10].

[3] But how this union was brought about I need to explain in the following sequence:

1. The Lord from eternity is Jehovah.

2. The Lord from eternity, or Jehovah, took on a human nature for the purpose of saving us.

3. He made the human nature divine from the divine nature within himself.

4. He made the human nature divine by the trials to which he made himself vulnerable.

5. The complete union of the divine nature and the human nature in him was accomplished by the suffering on the cross, which was his last trial.

6. Step by step he took off the human nature he had taken on from his mother and put on a human nature from what was divine within him, which is the divine human nature and the Son of God.

7. In this way, God became human on both the first [or innermost] level and the last [or outermost] level.

  
/ 65  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Bible

 

Ezekiel 28:2

Studie

       

2 Son of man, tell the prince of Tyre, Thus says the Lord Yahweh: Because your heart is lifted up, and you have said, I am a god, I sit in the seat of god, in the midst of the seas; yet you are man, and not god, though you did set your heart as the heart of god--