Bible

 

Exodus 9

Studie

   

1 Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde ja räägi temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

2 Sest kui sa keelad neid minemast ja pead neid veel kinni,

3 vaata, siis on Issanda käsi su karja peal, kes on väljal: hobuste, eeslite, kaamelite, veiste, lammaste ja kitsede peal väga raske katkuga.

4 Aga Issand eraldab Iisraeli karja ja egiptlaste karja, ja Iisraeli laste omadest ei sure ühtainsatki.'

5 Ja Issand määras aja, öeldes: 'Homme teeb Issand seda siin maal.'

6 Ja Issand tegi järgmisel päeval nõnda, ja egiptlaste kogu kari suri, ent Iisraeli laste karjast ei surnud ühtainsatki.

7 Ja kui vaarao läkitas vaatama, ennäe, siis ei olnud Iisraeli karjast surnud ühtainsatki. Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud rahvast minna.

8 Siis Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'Võtke endile mõlemad pihud täis sulatusahju tahma ja Mooses puistaku seda vaarao silma ees vastu taevast.

9 See muutub siis tolmuks üle kogu Egiptusemaa ning inimestele ja loomadele kogu Egiptusemaal tulevad mädavillideks arenevad paised.'

10 Ja nad võtsid sulatusahju tahma ning astusid vaarao ette; Mooses puistas seda vastu taevast ja see muutus mädavillideks arenevaiks paiseiks inimestel ja loomadel.

11 Ja võlurid ei suutnud seista Moosese ees paisete pärast, sest paised olid võlureil ja kõigil egiptlastel.

12 Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei kuulanud neid, nagu Issand oli Moosesele öelnud.

13 Siis Issand ütles Moosesele: 'Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette ning ütle temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

14 Sest seekord ma saadan kõik oma nuhtlused sulle enesele ja su sulastele ning su rahvale, et sa teaksid, et minu sarnast ei ole kogu maailmas.

15 Kui ma nüüd oma käe välja sirutasin ja sind ja su rahvast lõin katkuga, siis oleksid sa maa pealt kaotatud olnud,

16 aga ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nimi kogu maailmas.

17 Kui sa veel ülbe oled mu rahva vastu ega lase neid minna,

18 vaata, siis ma lasen homme sadada väga rasket rahet, millist ei ole Egiptuses olnud ta asustamisajast tänini.

19 Ja nüüd läkita järele, päästa oma kari ja kõik, kes sul väljal on! Kõigi inimeste ja loomade peale, kes on väljal ega ole viidud koju, langeb rahe ja nad surevad.'

20 Kes vaarao sulaseist kartis Issanda sõna, päästis oma sulased ja karja koju.

21 Aga kes ei võtnud Issanda sõna südamesse, jättis oma sulased ja karja väljale.

22 Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb rahet kogu Egiptusemaale, inimeste ja loomade peale, ja kõigi taimede peale Egiptusemaal!'

23 Ja Mooses sirutas oma kepi taeva poole ning Issand andis müristamist ja rahet, ja tuli lõi maha; ja Issand laskis Egiptusemaale rahet sadada.

24 Ja rahe ja tuli, mis oli rahega segamini, olid väga rängad, milliseid ei ole olnud kogu Egiptusemaal selle asustamisest alates.

25 Ja rahe lõi maha kogu Egiptusemaal kõik, kes olid väljal, niihästi inimesed kui loomad; ja rahe lõi maha kogu rohu ning murdis kõik puud väljal.

26 Ainult Gooseni maakonnas, kus olid Iisraeli lapsed, ei olnud rahet.

27 Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: 'Ma olen seekord pattu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.

28 Paluge Issandat, sest on küllalt Jumala müristamisest ja rahest. Ma lasen teid minna ja teil pole enam vaja jääda!'

29 Ja Mooses vastas temale: 'Kui ma olen linnast välja läinud, siis ma sirutan oma käed Issanda poole: müristamine lakkab ja rahet ei ole enam, et sa teaksid, et maa on Issanda päralt.

30 Aga sinust ja su sulaseist ma tean, et te veelgi ei karda Jumalat Issandat.'

31 Ja lina ja oder löödi maha, sest oder oli loonud ja lina oli kupras;

32 nisu ja okasnisu aga ei löödud maha, sest need olid hilised.

33 Ja Mooses läks ära vaarao juurest, linnast välja, ja sirutas oma käed Issanda poole: müristamine ja rahe lakkasid ning vihma ei sadanud enam maa peale.

34 Kui vaarao nägi, et vihm, rahe ja müristamine lakkasid, siis ta patustas edasi ja tegi oma südame kõvaks, tema ja ta sulased.

35 Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna - nagu Issand oli Moosese läbi öelnud.

   

Komentář

 

Tell

  

In Genesis 12:18, telling signifies to indicate, to come to know, to inform, or to be informed. Reflection is an internal telling. (Arcana Coelestia 2862)

In Genesis 24:49, "tell me, and if not, tell me" signifies the free state of their deliberation. (Arcana Coelestia 3158)

In Revelation 1:1, 2, this signifies to make manifest. (Apocalypse Revealed 3)

In Genesis 24:66, when the servant tells Isaac his story, it signifies perception from the Divine Natural. (Arcana Coelestia 3209)

'To tell' signifies perceiving, because in the spiritual world, or in heaven, they do not need to tell what they think because they communicate every thought. This is why 'to tell,' in the spiritual sense, signifies perceiving.

(Odkazy: Arcana Coelestia 5601)

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3158

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3158. 'Tell me; and if not, tell me' means a state in which they are free to deliberate. This is evident from the sense of the words themselves. From all that has gone before it is clear that while the sense of the letter in this chapter is dealing with the betrothal and marriage of Rebekah to Isaac, the internal sense is dealing with the introduction and joining together of truth and good, for the introduction and joining together of truth and good is spiritual betrothal and spiritual marriage. In both instances a free state to deliberate is necessary. The necessity for it in betrothal and marriage is well known, but the necessity for it in the introduction and joining together of truth and good is not so well known because it is not visible to the natural man and belongs among the things that go on quite apart from any reflecting on them. Yet this activity continues moment by moment in one who is being reformed and regenerated, that is to say, he experiences a free state when truth is being joined to good.

[2] Everyone may know, if he merely stops to think, that nothing ever exists as a person's own unless it forms part of his will. That which belongs solely to the understanding does not become a person's own until it belongs also to his will, for what belongs to the will constitutes the essential being (esse) of a person's life, whereas what belongs to the understanding constitutes the manifestation (existere) of that essential being. Consent flowing from the understanding alone is not consent, but all consent springs from the will. Unless therefore the truth of faith which belongs to the understanding is received by the good of love which belongs to the will it is in no sense truth that has been acknowledged, and so is not faith. In order that it may be received by good that belongs to the will it is necessary that a free state should exist. Everything that belongs in the will looks to be free. The state itself of the will is freedom, for what I will, I choose and desire since that is what I love and acknowledge as that which is good. From this it becomes clear that the truth of faith in no sense becomes a person's own until it has been accepted by the will, that is, introduced and joined to the good there, which cannot happen except in a free state.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.