Bible

 

Exodus 14

Studie

   

1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

2 'Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!

3 Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni.

4 Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand.' Ja nad tegid nõnda.

5 Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: 'Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!'

6 Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa.

7 Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.

8 Ja Issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.

9 Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.

10 Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole.

11 Ja nad ütlesid Moosesele: 'Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?

12 Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra.'

13 Aga Mooses vastas rahvale: 'Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.

14 Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!'

15 Ja Issand ütles Moosesele: 'Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!

16 Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!

17 Ja mina, vaata, teen siis kõvaks egiptlaste südamed ja nad tulevad teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta sõjavankrite ja ratsanike arvel,

18 et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand, kui ma ilmutan oma au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel.'

19 Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga,

20 tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsenud teisele ligi kogu öö.

21 Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes.

22 Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

23 Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.

24 Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.

25 Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: 'Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!'

26 Aga Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!'

27 Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd.

28 Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki.

29 Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

30 Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.

31 Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.

   

Bible

 

Numbrid 9:16

Studie

       

16 Nõnda oli see alaliselt: seda kattis pilv ja öine tulepaistus.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 8078

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

8078. 'And all that open it among the asses you shall redeem with a member of the flock' means that merely natural faith must not be ascribed to the Lord, only the truth of innocence present within it. This is clear from the meaning of 'that which opens' as that which is born first in a regenerate person or is the firstborn, namely faith (it has been shown already that 'the firstborn' means faith); from the meaning of 'ass' as the natural, for 'ass' means factual knowledge, 5492, 5741, also subservience, 5958, 6389, and the natural as well (since factual knowledge belongs to the natural, and the natural in relation to the spiritual is subservient), so that '[all] that open it among the asses' here means merely natural faith, dealt with below; from the meaning of 'redeeming' as giving something else instead (the fact that 'redeeming' has this meaning is evident from the full message implied by these words, which is that 'you shall not make over to Jehovah one that opens it among the asses, but you shall redeem it with a member of the flock',

[2] and 'making over to Jehovah' means ascribing to the Lord, just as 'sanctifying' and 'sacrificing' do, see just above in 8074, so that 'not making it over but redeeming it' means not ascribing it but giving something else instead); and from the meaning of 'a member of the flock' as the truth of innocence. 'A member of the flock' means the truth of innocence because the expression is used to mean lamb or kid, and innocence is meant by these, 3519, 3994, 7840, at this point the truth of innocence since neither the word 'lamb' nor the word 'kid' is used, but 'a member of the flock'. From all this it is evident that 'all that open it among the asses you shall redeem with a member of the flock' means that merely natural faith is not to be ascribed to the Lord, but the truth of innocence present within it.

[3] Merely natural faith is faith that is instilled along the outward but not the inward path. One type of it is faith that depends entirely on the senses, which exists when a person believes something to be so because he has seen it with his eye or touched it with his hand. The Lord referred to this kind of faith when He said to Thomas,

Because you have seen, Thomas, you have believed; blessed are those who do not see yet believe. John 20:29

Another type is faith induced by miracles, which exists when a person believes something to be so solely as a result of miracles; regarding this kind of faith see 7290. And another type is authoritarian faith, which exists when a person believes something to be so because another in whom he trusts has declared it.

[4] But spiritual faith is that which is instilled along the inward path at the same time as the outward one. The instilling along the inward path gives rise to belief, and what is instilled at the same time along the outward path serves to corroborate it. The spiritual element of faith is charitable affection, and consequently an affection for truth for the sake of true service and for life's sake. These cause faith to be spiritual. Faith is instilled along the inward path when a person reads the Word and at the same time receives enlightenment from the Lord. This enlightenment is given to him in accordance with his affection, that is, in accordance with the reason he has for wishing to know the truth.

[5] These considerations now show what merely natural faith is, and that because such faith is not spiritual it cannot be ascribed to the Lord, that is, there can be no acknowledgement or belief that comes from the Lord. For the Lord flows in through the affection for truth and good; and faith is an inward affection, see 8034. The truth of innocence which can be present within that merely natural faith and can be accredited to the Lord is anything that a person believes in innocence to be true. From all this one may now see how to understand the explanation that merely natural faith must not be ascribed to the Lord, but the truth of innocence present within it.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.