Bible

 

Exodus 12

Studie

   

1 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:

2 'See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.

3 Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.

4 Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.

5 Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.

6 Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!

7 Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.

8 Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!

9 Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.

10 Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!

11 Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!

12 Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.

13 Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.

14 See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!

15 Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.

16 Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!

17 Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!

18 Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.

19 Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.

20 Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!'

21 Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: 'Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall!

22 Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest,

23 sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.

24 Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele!

25 Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!

26 Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?,

27 siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad.' Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha.

28 Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.

29 Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.

30 Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.

31 Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!

32 Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!'

33 Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: 'Me sureme kõik.'

34 Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.

35 Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.

36 Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.

37 Ja Iisraeli lapsed läksid teele Raamsesest Sukkotti, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste.

38 Ja ka hulk segarahvast läks koos nendega, ning lambaid, kitsi ja veiseid väga suur kari.

39 Ja nad küpsetasid taignast, mis nad Egiptusest olid toonud, hapnemata leivakakkusid; see polnud ju hapnenud, sellepärast et nad Egiptusest välja aeti ja nad ei võinud viivitada, samuti mitte enestele teerooga valmistada.

40 Iisraeli laste elamisaega, mis nad Egiptuses olid elanud, oli nelisada kolmkümmend aastat.

41 Kui need nelisada kolmkümmend aastat lõppesid, siis just selsamal päeval sündis see, et kõik Issanda väehulgad läksid Egiptusemaalt välja.

42 See oli valvamisöö Issandale, nende väljaviimiseks Egiptusemaalt; see on Issandale kuuluv öö, valvamiseks kõigile Iisraeli laste sugupõlvedele.

43 Ja Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'See on paasatalle seadlus: ükski võõras ei tohi seda süüa!

44 Aga raha eest ostetud iga sulane võib seda süüa siis, kui oled tema ümber lõiganud.

45 Majaline ja palgaline ärgu seda söögu!

46 Ühes ja samas kojas tuleb seda süüa, lihast ei tohi midagi viia kojast välja õue, ja luid ei tohi sellel murda!

47 Kogu Iisraeli kogudus pidagu seda!

48 Ja kui su juures viibib mõni võõras ning tahab valmistada Issandale paasatalle, siis tuleb kõik ta meesterahvad ümber lõigata; alles siis tohib ta ligi tulla seda valmistama ja on nagu maa päriselanik; aga ükski ümberlõikamatu ei tohi seda süüa!

49 Seadlus on üks päriselanikule ja muulasele, kes võõrana teie keskel elab.'

50 Ja kõik Iisraeli lapsed tegid, nagu Issand Moosest ja Aaronit oli käskinud; nõnda nad tegid.

51 Ja just selsamal päeval Issand viis Iisraeli lapsed väehulkadena Egiptusemaalt välja.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7881

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7881. 'And that day shall be to you for a memorial' means the essential nature of that state in worship. This is clear from the meaning of 'day' as state, dealt with in 23, 487, 488, 493, 2788, 3462, 3785, 4850, 5672, 5962, 6110; and from the meaning of 'memorial' as essential nature in worship, dealt with in 6888.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 6110

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

6110. 'For the famine was extremely serious' means desolation. This is clear from the meaning of 'famine' as an absence of good and of cognitions, dealt with in 1460, 3364, 5277, 5279, 5281, 5300, 5579, 5893, so that 'the famine was extremely serious' is desolation, 5360, 5376, 5415, 5576. As regards desolation, it should be recognized that truths and forms of good, together with cognitions of them, compose the spiritual life of those who are in heaven. They are the celestial and spiritual foods that nourish them; and these foods are given them every day by the Lord. When it is morning with them forms of good are supplied, and when it is midday truths are supplied; but when evening comes they lack them, and continue to lack them until it is twilight and then morning again. Their yearning when they lack them remains so strong that their desire for them is greater than starving people's desire for food on earth. This state is meant by 'the famine' and it is a kind of desolation, though not the kind experienced by those on the lower earth, 698, 699, 1106-1113.

[2] Scarcely anyone in the world can believe that the angelic heaven can have so great a yearning for truths and forms of good, and for cognitions of them. For people whose minds are set on nothing else than gain and glory, and who are given up to worldly pleasures, will be amazed to learn that those things constitute angelic life. 'What use they will say 'are cognitions of goodness and truth to me? What life can they give me? The things that bring me life and my life's delight are wealth, position, and worldly pleasures!' But let those who speak like this know that the life these things bring is that of the body, not that of the soul, and that the former kind of life perishes along with the body, whereas the latter kind remains for ever. Let them also know that people are ill-advised if while in the world they do not give any thought to spiritual life.

[3] Further as regards desolation, it exists on account of the yearning; for forms of good and truth are accepted in the measure that they are yearned for, and when the desires created by the yearning are fulfilled they produce feelings of happiness and bliss. In the next life therefore those who pass through desolation are refreshed immediately afterwards and realize their desires; everyone there is made more perfect by means of such alternating experiences. It is a fact worthy of note that the changing times of day in the natural world - morning, midday, evening, night, and morning again - are wholly representative of the changes that take place in the spiritual world, yet with one difference. The changes that occur in the spiritual world have an effect on the understanding and the will, establishing in them the basic elements of life, whereas the changes that occur in the world have an effect on and sustain things of the body.

[4] What is even more noteworthy is the fact that it is not the Lord who brings on the shades of evening and the darkness of night but those characteristics of angels, spirits, or men that are entirely their own. For the Lord as the Sun shines and flows in constantly; but because the evils and falsities that spring from what is his own are present in a man, spirit, or angel, they turn and direct him away from the Lord. In so doing they bring him into the shades of evening, and lead the wicked into the darkness of night. It is similar to the way things are with the sun in our world. It shines and flows in constantly, but the earth by rotating on its axis turns away from the sun and brings itself into shade and darkness.

[5] These features of the natural world come about because the natural world comes into being from the spiritual world and is also kept in being from there, as a consequence of which the entire natural system is a theatre representative of the Lord's kingdom, 3483, 4939. The purpose served by the changes that take place in the spiritual world is that all who are in heaven may constantly become more perfect. Such changes exist in the natural world for the same reason, for if they did not occur everything there would perish because of drought.

[6] It should be recognized however that in heaven there is no night, only evening, which is followed by the twilight that comes before morning; but in hell there is night. Changes take place there also, but they are of a contrary nature to those in heaven. In hell morning is the heat of evil desires, midday is the itch of false ideas, evening is anxiety, and night is torment. But through all these changes night predominates; merely variations of shade and darkness are what bring about those changes. In addition to this it should be recognized that in the spiritual world the changes which take place are not the same with one person as they are with another, also that the changes there do not divide into regular periods of time because they are variations of state that produce those changes. For instead of the periods of time that occur in the natural world there are states in the spiritual world, 1274, 1382, 2625, 2788, 2837, 3254, 3356, 4814, 4916, 4882, 4901.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.