¹ Siis Issand ütles Moosesele: 'Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära.

² Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!'

³ Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis.

⁴ Ja Mooses ütles: 'Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt:

⁵ Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud.

⁶ Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam.

⁷ Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.

⁸ Siis tulevad kõik need sinu sulased alla minu juurde ja kummardavad mind, öeldes: Mine ära, sina ja kogu rahvas, kes su kannul käib! Ja seejärel ma lähen.' Ja ta läks ära vaarao juurest vihast õhetades.

⁹ Aga Issand ütles Moosesele: 'Vaarao ei võta teid kuulda, et Egiptusemaal sünniks rohkesti mu tunnustähti.'

¹⁰ Ja Mooses ja Aaron tegid kõik need tunnustähed vaarao ees. Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi oma maalt ära minna.

¹¹ Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistite vürstid ja ütlesid: 'Saatke ära Iisraeli Jumala laegas, et see saaks tagasi oma paika ega tapaks mind ja mu rahvast!' Sest kogu linnas oli surmahirm, Jumala käsi oli seal väga ränk.