IBhayibheli

 

Numbrid 21

Funda

   

1 Kui Aradi kuningas, kaananlane, kes elas Lõunamaal, kuulis, et Iisrael tuli Atarimi teed mööda, siis ta sõdis Iisraeli vastu ja võttis neilt vange.

2 Siis Iisrael andis Issandale tõotuse, öeldes: 'Kui sa tõesti annad selle rahva minu kätte, siis ma hävitan nende linnad sootuks.'

3 Ja Issand kuulis Iisraeli häält ja loovutas kaananlased ning nad hävitasid need ja nende linnad sootuks. Ja sellele paigale pandi nimeks Horma.

4 Hoori mäe juurest läksid nad ära Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal.

5 Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: 'Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu.'

6 Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast.

7 Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: 'Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!' Ja Mooses palvetas rahva eest.

8 Ja Issand ütles Moosesele: 'Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!'

9 Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.

10 Ja Iisraeli lapsed läksid teele ja lõid leeri üles Obotisse.

11 Ja nad läksid teele Obotist ja lõid leeri üles Ijje-Abarimi, Moabi ees olevasse kõrbe päikesetõusu pool.

12 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles Seredi nõkku.

13 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles teisele poole Arnoni jõge, mis on kõrbes ja mis lähtub emorlaste maa-alalt, sest Arnon on piiriks Moabi ja emorlaste vahel.

14 Seepärast öeldakse 'Issanda sõdade raamatus': 'Vaaheb Suufas ja Arnoni orud

15 ja orgude nõlvakud, mis laskuvad Aari maa-alale ja naalduvad Moabi piirile.'

16 Ja sealt nad läksid kaevu juurde. See oli see kaev, mille puhul Issand ütles Moosesele: 'Kogu rahvas kokku, siis ma annan neile vett!'

17 Tol korral laulis Iisrael seda laulu: 'Kee üles, kaev! Laulgem temast!

18 Kaev, mille vürstid kaevasid, mida rahva parimad süvendasid valitsuskepiga, oma karjasekeppidega.' Ja kõrbest läksid nad Mattanasse

19 ja Mattanast Nahalieli ja Nahalielist Baamotti

20 ja Baamotist sinna orgu, mis on Moabimaal Pisgaa mäetipu juures, mis vaatab alla kõrbepinnale.

21 Ja Iisrael läkitas käskjalad Siihoni, emorlaste kuninga juurde ütlema:

22 'Luba mind oma maast läbi minna! Me ei põika põldudele ega viinamägedele, me ei joo kaevuvett. Me läheme kuningateed mööda, kuni oleme läbinud su maa-ala.'

23 Aga Siihon ei lubanud Iisraeli oma maa-alast läbi minna, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja läks välja kõrbe Iisraeli vastu; ta tuli Jaasasse ja sõdis Iisraeli vastu.

24 Aga Iisrael lõi teda mõõgateraga ja vallutas tema maa Arnonist kuni Jabbokini, kuni ammonlasteni, sest ammonlaste piir oli kindlustatud.

25 Ja Iisrael võttis kõik need linnad ja elas kõigis emorlaste linnades, Hesbonis ja kõigis selle tütarlinnades.

26 Sest Hesbon oli Siihoni, emorlaste kuninga linn ja tema oli sõdinud endise Moabi kuninga vastu ning oli tolle käest ära võtnud kogu tema maa kuni Arnonini.

27 Seepärast ütlevad pilkelaulikud: 'Tulge Hesboni! Ehitatagu üles ja rajatagu Siihoni linn!

28 Sest tuli läks välja Hesbonist, leek Siihoni linnast. See põletas Moabi Aari, Arnoni küngaste isandad.

29 Häda sulle, Moab! Kadunud oled, Kemosi rahvas! Ta tegi oma pojad põgenikeks ja oma tütred vangideks emorlaste kuningale Siihonile.

30 Aga meie ambusime neid, Hesbon on hävinud kuni Diibonini; me laastasime, kuni sai süüdatud tuli, mis ulatus Meedebani.'

31 Ja Iisrael jäi elama emorlaste maale.

32 Siis Mooses läkitas uurima Jaaserit ja nad vallutasid selle tütarlinnad; emorlased, kes seal olid, aeti ära.

33 Siis nad pöördusid ja läksid üles mööda Baasani teed. Aga Baasani kuningas Oog läks välja nende vastu, tema ja kogu ta rahvas, taplusesse Edreis.

34 Aga Issand ütles Moosesele: 'Ära karda teda, sest ma annan su kätte tema ja kogu ta rahva ja maa! Ja talita temaga, nagu sa talitasid Siihoniga, emorlaste kuningaga, kes elas Hesbonis!'

35 Ja nad lõid maha tema ja ta pojad ja kogu ta rahva, laskmata põgeneda ainsatki. Ja nad vallutasid ta maa.

   

Okususelwe Emisebenzini kaSwedenborg

 

Arcana Coelestia #337

Funda lesi Sigaba

  
Yiya esigabeni / 10837  
  

337. THE INTERNAL SENSE

Since the subject in this chapter is the degeneration of the Most Ancient Church - that is, the falsification of doctrine - and consequently the heresies and sects which the names of Cain and his descendants cover, it must be realized that nobody can begin to understand how doctrine was falsified, that is, understand the nature of the heresies and sects of that Church, unless he has a proper knowledge of the nature of the true Church. From the latter the nature of those heresies and sects can be recognized. The Most Ancient Church has been dealt with quite extensively already; and it has been shown that it was the celestial man, and that it acknowledged no other faith than faith that originated in love to the Lord and towards the neighbour. It was through that love from the Lord that they possessed faith, that is, a perception of everything that was a matter of faith. Consequently they were not even willing to mention faith for fear of separating it from love, as shown already in 200-203.

[2] Such is the nature of the celestial man, that nature being described also by means of representatives in David where the Lord is referred to as 'the King', and the celestial man as 'the King's son',

Give the King Your judgements, and the King's son Your righteousness. The mountains will bring peace to the people, and the hills, in righteousness. They will fear You with the sun and towards the face 1 of the moon, a generation of generations. In his days the righteous man will flourish, and much peace, until the moon will be no more. Psalms 72:1, 3, 5, 7.

'The sun' means love, 'the moon' faith, 'mountains' and 'hills' the Most Ancient Church. 'A generation of generations' means the Church that came after the Flood. The statement 'until the moon will be no more' is made because faith will then be love. See also what is written in Isaiah 30:26.

[3] Such was the nature of the Most Ancient Church and such its doctrine. Nowadays things are altogether different, for now faith comes first. But by means of faith the Lord imparts charity, at which point charity becomes the chief thing. Consequently doctrine in most ancient times was falsified when people made profession of faith and in so doing separated faith from love. People who falsified doctrine in this way, or who separated faith from love, that is, made profession of faith alone, were at that time called 'Cain'; and such a thing with them was a gross error.

Imibhalo yaphansi:

1. literally, faces

  
Yiya esigabeni / 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.