IBhayibheli

 

Exodus 15

Funda

   

1 Mooses ja Iisraeli lapsed laulsid siis Issandale selle laulu; nad ütlesid nõnda: 'Ma laulan Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre.

2 Mu tugevus ja mu kiituslaul on Issand, tema oli mulle päästeks. Tema on mu Jumal ja ma ülistan teda, tema on mu isa Jumal ja ma kiidan teda kõrgeks.

3 Issand on sõjamees, Issand on ta nimi.

4 Vaarao sõjavankrid ja väe heitis ta merre, selle valitud võitlejad uputati Kõrkjameres.

5 Vetevood katsid nad, nad vajusid kivina sügavusse.

6 Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.

7 Suurima üleolekuga sa rebisid vastased maha, sa läkitasid oma vihaleegi, see põletas nad kõrtena.

8 Su vihapuhang paisutas vee, vallina seisis voolus, vood tardusid mere südames.

9 Vaenlane mõtles: 'Ajan taga, võtan kinni, jaotan saagi - mu hing täitub sellest. Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.'

10 Sina puhusid tuult, meri kattis nad, tinana vajusid nad võimsasse vette.

11 Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?

12 Sina sirutasid oma parema käe, maa neelas nad.

13 Oma armus sa juhtisid seda rahvast, kelle sa lunastasid; oma väes sa talutasid teda oma püha eluaseme juurde.

14 Rahvad kuulsid ja värisesid, ahastus haaras Vilistimaa elanikke.

15 Siis Edomi pealikud ehmusid, Moabi vürste valdas värin, kõik Kaanani elanikud vabisesid.

16 Heitumus ja hirm tabas neid, nad tummusid kivina su võimsa käsivarre pärast, kui su rahvas, Issand, läks läbi, kui läks läbi see rahvas, kelle sina oled loonud.

17 Sa viid selle ja istutad oma pärisosa mäele, paika, mille sina, Issand, oled teinud oma asupaigaks, pühamusse, Issand, mille valmistavad sinu käed.

18 Issand on kuningas ikka ja igavesti!'

19 Kui siis vaarao hobused, ta sõjavankrid ja ratsanikud läksid merre ja Issand tõi tagasi nende peale mere vee, Iisraeli lapsed aga käisid kuiva mööda keset merd,

20 siis naisprohvet Mirjam, Aaroni õde, võttis trummi kätte, ja kõik naised käisid tema järel trummidega ja ringtantsu tantsides.

21 Ja Mirjam laulis neile: 'Laulge Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre!'

22 Siis Mooses käskis Iisraeli Kõrkjamere äärest edasi minna; nad läksid Suuri kõrbesse ja käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett.

23 Nad jõudsid Maarasse, aga ei saanud Maara vett juua, sest see oli kibe; seepärast pandi sellele nimeks Maara.

24 Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: 'Mida me joome?'

25 Aga tema hüüdis Issanda poole ja Issand näitas temale ühte puud; siis ta heitis selle vette ja vesi muutus magusaks. Seal andis Issand rahvale seaduse ja õiguse, ja seal ta katsus teda läbi.

26 Ja ta ütles: 'Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on tema silmis, paned tähele tema käske ja täidad kõiki tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.'

27 Siis nad tulid Eelimisse; seal oli kaksteist veeallikat ja seitsekümmend palmipuud. Ja seal nad lõid leeri üles vee äärde.

   

Okususelwe Emisebenzini kaSwedenborg

 

Arcana Coelestia #8470

Funda lesi Sigaba

  
Yiya esigabeni / 10837  
  

8470. 'Take it, each for whoever is in his tent' means sharing with them, and therefore a common good. This is clear from the meaning of 'tent' as a community in respect of good. 'Tent' here is similar in meaning to house, for during their wanderings they lived in tents. The command that each should take for whoever was in his tent means sharing with them, and so also therefore a common good. Since all this has to do with the situation that comes about among communities in heaven, as stated immediately above in 8469, something further will be stated about it, in order that people may know what to understand by sharing with others in a community, and by a common good resulting from this - the things meant by the command that each should take for whoever was in his tent.

[2] Each member of a community in heaven shares his good with all in the community, and all there share theirs with each member. From this arises the good held in common by all, called a common good. This good links up with the common good in other communities, and from this arises an even more common good, and finally a most common. This kind of sharing goes on in heaven; and it makes them all a single whole. They are exactly like a person's organs and members, which - though various and dissimilar - nevertheless present themselves as a single whole by communicating with one another in similar ways. Love alone, which is spiritual togetherness, makes possible the linking of those varieties of good. The overall power forming and arranging into order every single one is the Divine Good of Divine Love emanating from the Lord.

  
Yiya esigabeni / 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.