圣经文本

 

Exodus第12章

学习

   

1 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:

2 'See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.

3 Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.

4 Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.

5 Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.

6 Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!

7 Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.

8 Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!

9 Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.

10 Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!

11 Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!

12 Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.

13 Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.

14 See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!

15 Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.

16 Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!

17 Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!

18 Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.

19 Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.

20 Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!'

21 Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: 'Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall!

22 Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest,

23 sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.

24 Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele!

25 Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!

26 Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?,

27 siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad.' Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha.

28 Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.

29 Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.

30 Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.

31 Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!

32 Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!'

33 Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: 'Me sureme kõik.'

34 Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.

35 Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.

36 Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.

37 Ja Iisraeli lapsed läksid teele Raamsesest Sukkotti, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste.

38 Ja ka hulk segarahvast läks koos nendega, ning lambaid, kitsi ja veiseid väga suur kari.

39 Ja nad küpsetasid taignast, mis nad Egiptusest olid toonud, hapnemata leivakakkusid; see polnud ju hapnenud, sellepärast et nad Egiptusest välja aeti ja nad ei võinud viivitada, samuti mitte enestele teerooga valmistada.

40 Iisraeli laste elamisaega, mis nad Egiptuses olid elanud, oli nelisada kolmkümmend aastat.

41 Kui need nelisada kolmkümmend aastat lõppesid, siis just selsamal päeval sündis see, et kõik Issanda väehulgad läksid Egiptusemaalt välja.

42 See oli valvamisöö Issandale, nende väljaviimiseks Egiptusemaalt; see on Issandale kuuluv öö, valvamiseks kõigile Iisraeli laste sugupõlvedele.

43 Ja Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'See on paasatalle seadlus: ükski võõras ei tohi seda süüa!

44 Aga raha eest ostetud iga sulane võib seda süüa siis, kui oled tema ümber lõiganud.

45 Majaline ja palgaline ärgu seda söögu!

46 Ühes ja samas kojas tuleb seda süüa, lihast ei tohi midagi viia kojast välja õue, ja luid ei tohi sellel murda!

47 Kogu Iisraeli kogudus pidagu seda!

48 Ja kui su juures viibib mõni võõras ning tahab valmistada Issandale paasatalle, siis tuleb kõik ta meesterahvad ümber lõigata; alles siis tohib ta ligi tulla seda valmistama ja on nagu maa päriselanik; aga ükski ümberlõikamatu ei tohi seda süüa!

49 Seadlus on üks päriselanikule ja muulasele, kes võõrana teie keskel elab.'

50 Ja kõik Iisraeli lapsed tegid, nagu Issand Moosest ja Aaronit oli käskinud; nõnda nad tegid.

51 Ja just selsamal päeval Issand viis Iisraeli lapsed väehulkadena Egiptusemaalt välja.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#7871

学习本章节

  
/10837  
  

7871. 'And will strike all the firstborn in the land of Egypt' means the damnation of those governed by faith separated from charity. This is clear from the meaning of 'striking' as damnation, for striking is killing or putting to death, and 'death' in the spiritual sense means damnation, see 6119; from the meaning of 'the firstborn' - when used in reference to the Egyptians, who represent those steeped in falsities arising from evil - as faith separated from charity, 3325, 7039, 7766, 7778, 7779. In the genuine sense the expression 'the firstborn', when it describes a feature of the spiritual Church, means faith that is wedded to charity, see 367, 2435, 3325, 3494, 6344, 7035; therefore in the contrary sense 'the firstborn' is faith devoid of charity.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#7778

学习本章节

  
/10837  
  

7778. 'And all the firstborn in the land of Egypt will die' means the damnation of faith separated from charity. This is clear from the meaning of 'dying' as damnation, dealt with in 5407, 6119; and from the meaning of 'the firstborn' as the Church's faith through which charity comes, dealt with in 352, 2435, 6344, 7035. But 'the firstborn in the land of Egypt' is faith devoid of charity, about which see above in 7766.

[2] As regards faith devoid of charity, there is more to be said. Faith that is devoid of charity is not faith but merely knowledge of such things as constitute faith. For the truths of faith look to charity as their ultimate end in view, and later on proceed from charity as their first end in view. From this it is evident that the things which constitute faith do not exist with those who have no charity, even though they have a knowledge of the truths of faith, as is well known. This knowledge is what they call faith. And when they use the facts they know about the truth and good of faith to support falsities and evils, they no longer have the truths and forms of the good of faith because these come to be like the falsities and evils that such truths and forms of good serve. For now the very falsities and evils which they support are seen in them.

[3] Things that constitute genuine faith look upwards to heaven and the Lord, whereas those that constitute faith separated from charity look downwards - and when they support evils and falsities - to hell, from which too it is evident that faith separated from charity is not faith. All this goes to show what is meant by the damnation of faith separated from charity, that is to say, of the truth of faith when falsified and the good of faith when adulterated. For when truth has been falsified it is no longer truth but falsity, and when good has been adulterated it is no longer good but evil; and faith itself is no longer faith composed of truth and good but of falsity and evil, no matter what it looks and sounds like to outward appearance. Furthermore, and this is an arcanum, the character of anyone's faith is determined by the character of his life. If therefore his life is damned, so is his faith; for it is a faith composed of falsity when his life is a life of evil. It is not apparent in the world that this is so, but it is made plain in the next life. When the evil in that life are deprived of the truth and good they know there then emerge from evils the falsities which have lain hidden with those people.

[4] With some evil people a certain kind of conviction exists that the truth of faith is the truth; and this conviction too is thought to be faith. But it is not faith since it is induced by the intent to make it serve as the means by which wealth, important positions, and reputation can be acquired. As long as the truths they know are serving as the means to that end they love them for the sake of an evil intent. But when they no longer serve in that way they are abandoned, indeed are regarded as falsities. The term 'persuasive faith' is used to describe this kind of conviction, and it is what is meant by the Lord's words in Matthew,

Many will say to Me on that day, Lord, Lord, did we not prophesy though Your name, and through Your name cast out demons, and do many mighty works in Your name? But then I will confess to them, I do not know you; depart from Me, you workers of iniquity. Matthew 7:22-23.

The same kind of faith is also meant by 'lamps without oil' with the five foolish virgins, who also said, Lord, Lord, open to us. But He replying said, Truly, I say to you, I do not know you. Matthew 25:11-12.

The truths of faith are meant by 'lamps', and the good of charity by 'oil', so that 'lamps without oil' are truths of faith devoid of the good of charity.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.