ബൈബിൾ

 

Hesekiel 11

പഠനം

   

1 Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.

2 Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;

3 nad ütlevad: 'Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.'

4 Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!'

5 Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: 'Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!

6 Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.

7 Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.

8 Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.

9 Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.

10 Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.

11 See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.

12 Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.'

13 Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?'

14 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

15 'Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: 'Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!'

16 Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.

17 Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.

18 Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.

19 Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,

20 et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

21 Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.'

22 Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.

23 Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.

24 Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.

25 Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.

   

വ്യാഖ്യാനം

 

Pot

  

Pots" and other large vessels in the Bible represent facts and factual ideas, which serve as containers for truth the same way pots serve as containers for water or wine. Pots fill their function because they are hard, strong and impervious; facts are also absolute and unchanging, filling their function the same way. And pots must be filled to serve any use, just as facts must be filled with truth to serve any purpose. To some extent this meaning also applies to cups, bowls and other smaller vessels, though it is a little more immediate. Generally you don't fill a cup so you can store a liquid; you fill it to drink it. Smaller vessels then often take more of their meaning from the substance they contain, and in many cases ("cup" and "wine" especially) actually mean the same thing.

സ്വീഡൻബർഗിന്റെ കൃതികളിൽ നിന്ന്

 

Arcana Coelestia #3132

ഈ ഭാഗം പഠിക്കുക

  
/ 10837  
  

3132. 'And so it was, when he saw the nose-jewel and the bracelets on his sister's hands' means when it recognized Divine Good and Divine Truth within the power of the affection for truth, meant by 'a sister'. This is clear from the meaning of 'seeing' as recognizing, dealt with in 2150, from the meaning of 'a nose-jewel' as Divine Good, dealt with in 3103, 3104, from the meaning of 'bracelets' as Divine Truth, also dealt with in 3103, 3105, from the meaning of 'hands' as power, dealt with in 878, 3091, and from the meaning of 'a sister' as the affection for truth, dealt with in 2508, 2524, 2556. From these paragraphs it is evident that 'seeing the nose-jewel and the bracelets on his sister's hands' means recognizing Divine Good and Divine Truth within the power of the affection for truth.

[2] The truth of the matter is that Divine Good and Divine Truth joined together within the Lord constitute the Divine marriage itself, from which the heavenly marriage springs, which in a similar way is a marriage of good and truth. From this too conjugial love springs, see 2727-2759. Consequently when a marriage is the subject in the Word the heavenly marriage is meant in the internal sense, which is the marriage of good and truth, and in the highest sense the Divine marriage which exists within the Lord. For this reason nothing else is meant here by the marriage of Isaac and Rebekah. The marriage itself exists when good and truth have been joined together, but the betrothal of the two, or the state preceding the marriage, when one is being introduced into the other. But it is the state preceding the betrothal that is described here. In this state, as it is in the power of a [marriageable] girl to become betrothed, and subsequently as a wife to be joined to a husband, so it is in the power of the affection for truth to be introduced into Divine Truth and so to be joined to Divine Good. What is more, in the initial affection for truth and after that in every affection for it, with the Lord, Divine Good itself and Divine Truth itself were inmostly present because Jehovah Himself was present there. This was the source of the power which is the subject here.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.