Bible

 

synty 24

Studie

   

1 Ja Abraham oli vanha ja joutunut ijälliseksi: ja Herra oli siunannut hänen kaikissa.

2 Niin sanoi Abraham vanhimmalle huoneensa palvelialle, joka kaikki hallitsi, mitä hänellä oli: laske nyt kätes minun kupeeni alle.

3 Ja minä vannotan sinua Herran taivaan ja maan Jumalan kautta; ettes ota emäntää minun pojalleni Kanaanealaisten tyttäristä, joiden seassa minä asun.

4 Vaan mene minun isäni maalle ja minun sukuni tykö; ja ota minun pojalleni Isaakille emäntä.

5 Ja palvelia sanoi: jos niin tapahtuis, ettei vaimo tahtoisi seurata minua tähän maahan: pitääkö minun kumminkin viemän jällensä sinun poikas sille maalle, jostas lähtenyt olet?

6 Abraham sanoi hänelle: kavahda sinuas, ettes vie minun poikaani sinne jällensä.

7 Herra taivaan Jumala, joka minun otti isäni huoneesta ja syntymä-maaltani, ja joka minun kanssani puhui, ja myös vannoi minulle, sanoen: sinun siemenelles minä annan tämän maan: hän lähettää enkelinsä sinun edelläs, ettäs ottaisit minun pojalleni emännän sieltä.

8 Jos ei vaimo tahtoisi seurata sinua, niin sinä olet vapaa tästä minun valastani; ainoastansa älä vie minun poikaani sinne jälleen.

9 Niin laski palvelia kätensä herransa Abrahamin kupeen alle; ja vannoi hänelle sen.

10 Niin otti palvelia kymmenen kamelia herransa kameleista, ja läksi matkaan, ja otti myötänsä kaikkinaisesta herransa tavarasta: ja vaelsi Mesopotamiaan Nahorin kaupunkiin.

11 Ja hän antoi kamelein laskea polvillensa ulkona kaupungista vesikaivon tykönä; ehtoopuolella, jolla ajalla vaimoväen tapa oli lähteä vettä ammuntamaan.

12 Ja sanoi: Herra, minun herrani Abrahamin Jumala, anna minun kohdata tänäpänä (herrani morsiamen); ja tee laupius minun herrani Abrahamin kanssa.

13 Katso, minä seison tässä vesikaivon tykönä: ja heidän tyttärensä, jotka asuvat tässä kaupungissa, tulevat vettä ammuntamaan.

14 Jos joku piika tulee, jolle minä sanon: kallista tänne vesiastias juodakseni, ja hän sanoo: juo, minä juotan myös sinun kamelis: että hän on se, jonkas olet edeskatsonut palvelialles Isaakille, ja siitä ymmärtäisin tehnees laupiuden minun herrani kanssa.

15 Ja ennenkuin hän lakkasi puhumasta, katso, Rebekka tuli, joka syntynyt oli Betuelille, Milkan, Abrahamin veljen Nahorin emännän pojalle. Ja hänellä vesiastiansa olallansa.

16 Ja piika oli sangen ihana nähdä, ja vielä neitsy, ja ei yksikään mies ollut häneen ryhtynyt: hän meni alas kaivon tykö, ja täytti astiansa, ja tuli ylös.

17 Niin palvelia juoksi häntä vastaan, ja sanoi: annas minun juoda vähä vettä astiastas.

18 Hän sanoi: juo minun herrani: ja hän kiiruusti laski alas vesiastiansa kätensä päälle, ja antoi hänen juoda.

19 Ja kuin hän oli antanut hänen juoda, sanoi hän: minä myös ammunnan vettä kameleilles, niinkauvan että he kaikki saavat juoda.

20 Ja hän kaasi kohta veden astiastansa ruuheen, ja juoksi taas kaivolle ammuntamaan: ja ammunsi kaikille hänen kameleillensa.

21 Mutta mies ihmetteli häntä: ja oli ääneti, ja tahtoi tietää, jos Herra oli tehnyt hänen matkansa onnelliseksi, taikka ei.

22 Ja koska kaikki kamelit olivat juoneet, antoi mies hänelle kulta-otsalehden, joka painoi puolen sikliä: niin myös kaksi rannerengasta hänen käsiinsä, jotka painoivat kymmenen sikliä kultaa.

23 Ja sanoi: kenenkäs tytär olet? sanos minulle se: onko isäs huoneessa siaa meidän yötä ollaksemme?

24 Hän sanoi hänelle: minä olen Betuelin, Milkan pojan, tytär, jonka hän synnytti Nahorille.

25 Ja hän vielä sanoi hänelle: on myös olkia ja karjan ruokaa kyllä meillä: ja myös siaa yötä olla.

26 Ja mies kumarsi maahan ja rukoili Herraa:

27 Ja sanoi: kiitetty olkoon Herra, minun herrani Abrahamin Jumala, joka ei ottanut pois laupiuttansa ja totuuttansa minun herraltani: minua on Herra johdattanut tällä tiellä, minun herrani veljen huoneesen.

28 Niin piika juoksi ja ilmoitti nämät asiat äitinsä huoneessa.

29 Oli myös Rebekallla veli, jonka nimi oli Laban: ja Laban juoksi miehen tykö lähteelle.

30 Sillä koska hän näki otsalehden ja rannerenkaat sisarensa käsissä, ja kuuli sisarensa Rebekan puheet, sanovan: näin on mies puhunut minulle; tuli hän miehen tykö, ja katso, hän seisoi kamelein tykönä lähteellä.

31 Ja sanoi: tule sisälle, sinä Herran siunattu, mitäs seisot ulkona? minä olen huoneen valmistanut, ja sian kameleille.

32 Niin meni mies huoneesen, ja riisui kamelit: ja hän antoi olkia ja ruokaa kameleille, ja vettä pestä hänen jalkojansa, ja miesten jalkoja, jotka hänen kanssansa olivat.

33 Sitte pantiin ruokaa hänen eteensä: mutta hän sanoi: en minä syö ennenkuin minä olen puhunut minun asiani. He vastasivat: puhu.

34 Hän sanoi: minä olen Abrahamin palvelia.

35 Ja Herra on runsaasti siunannut minun herrani, ja hän on suureksi tullut, ja on antanut hänelle lampaita ja karjaa, hopiaa ja kultaa, palvelioita ja piikoja, kameleja ja aaseja.

36 Niin myös Saara minun herrani emäntä on synnyttänyt minun herralleni pojan, vanhalla ijällänsä: hänelle on hän antanut kaikki mitä hänellä on.

37 Ja minun herrani vannotti minua, sanoen: ei sinun pidä ottaman minun pojalleni emäntää Kanaanealaisten tyttäristä, joiden maalla minä asun.

38 Vaan mene minun isäni huoneesen, ja minun sukuni tykö; ja ota (sieltä) minun pojalleni emäntä.

39 Mutta minä sanoin minun herralleni: taitais tapahtua, ettei vaimo seuraisi minua?

40 Niin hän sanoi minulle: Herra, jonka edessä minä vaellan, lähettää enkelinsä sinun kanssas, joka tekee sinun matkas onnelliseksi, ottamaan minun pojalleni emäntä minun suvustani ja minun isäni huoneesta.

41 Silloin sinä tulet vapaaksi minun valastani, koskas tulet minun sukuni tykö: ja jos ei he anna sinulle, niin sinä olet vapaa valasatani.

42 Niin tulin minä tänäpänä lähteelle, ja sanoin: Herra, minun herrani Abrahamin Jumala, jos sinä olet tehnyt minun matkani onnelliseksi, jota minä nyt vaellan.

43 Katso, niin seison minä tässä vesilähteen tykönä: koska yksi piika tulee vettä ammuntamaan, ja minä sanon hänelle: annas minulle vähä vettä juoda astiastas:

44 Ja hän sanoo minulle: juo sinä, minä ammunnan myös sinun kameleilles: se on se vaimo, jonka Herra on edeskatsonut minun herrani pojalle.

45 En minä vielä päässyt puhumasta sydämessäni, katso, niin Rebekka tuli, ja hänen vesiastiansa hänen olallansa, astui alas lähteelle ja ammunsi: ja minä sanoin hänelle: annas minun juoda.

46 Ja hän riensi ja laski vesiastian olaltansa alas, ja sanoi: juo, minä juotan myös kamelis. Niin minä join, ja hän juotti myös kamelit.

47 Ja minä kysyin häneltä, ja sanoin: kenekä tytär sinä olet? hän vastasi: minä olen Betuelin tytär, Nahorin pojan, jonka Milka hänelle synnytti. Niin minä panin otsalehden hänen otsaansa, ja rannerenkaat hänen käsiinsä:

48 Ja kumarsin itseni maahan ja rukoilin Herraa: ja kiitin Herraa, minun herrani Abrahamin Jumalaa, joka minun oli johdattanut oikiaa tietä, ottamaan hänen pojallensa minun herrani veljen tytärtä.

49 Ja nyt, jos te olette ne, jotka osotatte minun herralleni laupiuden ja totuuden, niin sanokaat minulle: ja jos ei, niin sanokaat myös minulle, että minä kääntäisin itseni oikialle taikka vasemmalle puolelle.

50 Niin vastasi Laban ja Betuel, ja sanoivat: tämä asia on tullut Herralta; sentähden emme taida sinua vastaan puhua, pahaa taikka hyvää.

51 Siinä on Rebekka edessäs, ota häntä ja mene, ja olkaan sinun herras pojan emäntä, niinkuin Herra on sanonut.

52 Ja koska Abrahamin palvelia kuuli heidän sanansa; kumarsi hän maahan Herran eteen.

53 Ja palvelia toi hopia- ja kultakalut, ja vaatteet, ja antoi Rebekalle: vaan hänen veljellensä ja äidillensä antoi hän (muita) kalleita kaluja.

54 Niin he söivät ja joivat, hän ja miehet, jotka hänen kanssansa olivat, ja siellä pitivät yötä: ja he nousivat aamulla varhain: ja hän sanoi: päästäkäät minua herrani tykö.

55 Mutta hänen veljensä ja äitinsä sanoivat: olkaan piika meidän tykönämme edes kymmenenkin päivää: sitte sinä saat mennä.

56 Niin sanoi hän heille: älkäät viivyttäkö minua: sillä Herra on tehnyt minun matkani onnelliseksi: laskekaat minua menemään minun herrani tykö.

57 Niin he sanoivat: kutsukaamme piika, ja kysykäämme mitä hän sanoo.

58 Ja he kutsuivat Rebekan, ja sanoivat hänelle: tahdotkos mennä tämän miehen kanssa? hän vastasi: menen.

59 Niin he laskivat sisarensa Rebekan menemään, ja hänen imettäjänsä, Abrahamin palvelian kanssa; ja ne jotka hänen seurassansa olivat.

60 Ja he siunasivat Rebekkaa ja sanoivat hänelle: sinä olet meidän sisaremme, lisäänny tuhannen tuhanteen; ja sinun siemenes omistakoon vihamiestensä portit.

61 Niin Rebekka nousi piikoinensa, ja istuivat kamelein päälle, ja seurasivat sitä miestä. Ja palvelia otti Rebekan, ja meni matkaansa.

62 Mutta Isaak palasi siltä kaivolta, joka kutsuttiin sen elävän, joka minun näkee: sillä hän asui etelän maalla.

63 Ja oli lähtenyt rukoilemaan kedolle ehtoopuolella: ja nosti silmänsä, ja näki, ja katso, kamelit lähestyivät.

64 Ja Rebekka nosti silmänsä ja näki Isaakin: ja pudotti itsensä maahan kamelin päältä:

65 Ja sanoi palvelialle: mikä mies tämä on, joka kedolla käy meitä vastaan? palvelia vastasi: se on minun herrani: niin hän otti vaatteen ja peitti itsensä.

66 Ja palvelia jutteli Isaakille kaiken asian, kuin hän oli toimittanut.

67 Ja Isaak vei hänen äitinsä Saaran majaan: ja otti Rebekan emännäksensä, ja rakasti häntä: ja niin Isaak lohdutettiin äitinsä jälkeen.

   


SWORD version by Tero Favorin (tero at favorin dot com)

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3195

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3195. And he dwelt in the land of the south. That this signifies consequently in Divine light, is evident from the signification of “dwelling,” as being to live (see n. 1293), and as being predicated of good (n. 2268, 2451, 2712); and from the signification of the “land of the south,” as being Divine light; for the “south” signifies light, and indeed the light of intelligence, which is wisdom (n. 1458); but the “land of the south” signifies the place and state where this light is; so here, that “Isaac came from coming from Beer-lahai-roi, and he dwelt in the land of the south,” signifies that Divine good rational, because born from Divine truth, was in Divine light.

[2] In the Word frequent mention is made of “light,” and by this in the internal sense is signified the truth which is from good; but in the supreme internal sense there is signified the Lord Himself, because He is good and truth itself. Moreover there actually is light in heaven, but infinitely brighter than the light on earth (seen. 1053, 1117, 1521-1533, 1619-1632); and in this light spirits and angels see one another, and by means of it is displayed all the glory which is in heaven. In regard to its lucidity, this light does indeed appear like the light in the world; but still it is not like it, for it is not natural, but spiritual, having in it wisdom; so that it is nothing else than wisdom which so shines before the eyes of the angels; and therefore the wiser the angels are, the brighter is the light in which they are (n. 2776). Moreover this light illumines the understanding of man, especially that of a regenerate man; but it is not perceived by man so long as he is in the life of the body, because of the light of the world, which then is regnant.

Moreover the evil spirits in the other life see one another, and also see many representatives which exist in the world of spirits, and this indeed they do from the light of heaven; but their lumen is such as proceeds from a fire of coals, for the light of heaven is changed into such a lumen when it comes to them.

[3] As regards the very origin of light, this has been from eternity from the Lord alone; for Divine good itself and Divine truth, from which light comes, is the Lord. The Divine Human, which was from eternity (John 17:5), was this light itself. And whereas this light could no longer affect the human race, which had removed itself so far from good and truth, thus from light, and had cast itself into darkness, therefore the Lord willed to put on by birth the human itself; for thus He could illumine not only the rational but also the natural things of man; for He made both the rational and the natural in Himself Divine, in order that He might also be a light to those who were in such gross darkness.

[4] That the Lord is light, that is, good itself and truth itself, and that thus from Him is all intelligence and wisdom, consequently all salvation, is evident from many passages in the Word, as in John:

In the beginning was the Word, and the Word was with God, and God was the Word; in Him was life, and the life was the light of men. John came to bear witness of the light; he was not that light, but came that he might bear witness of the light. That was the true light which enlighteneth every man that cometh into the world (John 1:1, 4, 7-9).

The “Word” was the Divine truth, thus the Lord Himself as to the Divine Human, concerning which it is said that “the Word was with God, and God was the Word.”

[5] In the same Evangelist:

This is the judgment, that light is come into the world, but men loved the darkness rather than the light (John 3:19); where “light” denotes the Divine truth. Again:

Jesus said, I am the light of the world; he that followeth Me shall not walk in darkness, but shall have the light of life (John 8:12).

Yet a little while is the light with you; walk while ye have the light, lest darkness seize upon you; while ye have the light, believe in the light, that ye may be sons of light (John 12:35-36).

He that seeth Me seeth Him that sent Me; I am come a light into the world, that whosoever believeth in Me may not abide in the darkness (John 12:45-46).

In Luke:

Mine eyes have seen Thy salvation, which Thou hast prepared before the face of all peoples, a light for revelation to the Gentiles, and the glory of Thy people Israel (Luke 2:30-32).

This is the prophecy of Simeon concerning the Lord when he was born.

[6] In Matthew:

The people that sat in darkness saw a great light, and to them that sat in the region and shadow of death, did light spring up (Matthew 4 Isaiah 9:2);

from which passages it is very plain that the Lord as to the Divine good and truth in the Divine Human, is called “light.” Also in the prophecies of the Old Testament, as in Isaiah:

The light of Israel shall be for a fire, and His Holy One for a flame (Isaiah 10:17).

I Jehovah have called thee in righteousness, and I will give thee for a covenant of the people, for a light of the Gentiles (Isaiah 42:6).

I have given thee for a light of the Gentiles, that thou mayest be My salvation, unto the end of the earth (Isaiah 49:6).

Again:

Arise, shine, for thy light is come, and the glory of Jehovah is risen upon thee. The gentiles shall walk to thy light, and kings to the brightness of thy rising (Isaiah 60:1, 3).

[7] That all the light of heaven, consequently wisdom and intelligence, is from the Lord, is thus taught in John:

The holy city New Jerusalem, descending from God out of heaven, prepared as a bride adorned for her husband, hath no need of the sun, neither of the moon, to shine in it; the glory of God will enlighten it, and the Lamb is the lamp thereof (Revelation 21:2, 23).

Again, speaking of the same:

There shall be no night there, and they need no lamp, neither light of the sun, for the Lord God giveth them light (Revelation 22:5).

[8] Again in Isaiah:

The sun shall be no more thy light by day, neither for brightness shall the moon give light unto thee; but Jehovah shall be unto thee an everlasting light, and thy God thy glory; thy sun shall no more go down, neither shall thy moon withdraw itself, for Jehovah shall be thine everlasting light (Isaiah 60:19-20).

“The sun shall be no more thy light by day, neither for brightness shall the moon give light unto thee” denotes that this will be the case with the things not of natural, but of spiritual light, which is signified by “Jehovah being an everlasting light.” That “Jehovah” as mentioned here and elsewhere in the Old Testament, is the Lord, may be seen above (n. 1343, 1736, 2156, 2329, 2921, 3023, 3035).

[9] And that He is the light of heaven He also manifested to the three disciples, Peter, James, and John, at his transfiguration, when:

His face did shine as the sun, and His raiment became as the light (Matthew 17:2).

His “face as the sun” was the Divine good; His “raiment as the light” was the Divine truth. Hence it may be known what is meant by the expression in the benediction:

Jehovah make His faces shine upon thee, and be merciful unto thee (Numbers 6:25).

That the “faces of Jehovah” are mercy, peace, and good, may be seen above (n. 222, 223); and that the “sun” is the Divine love; thus that it is the Divine love of the Lord which appears as a sun in the heaven of angels, may also be seen above (n. 30-38, 1053, 1521, 1529-1531, 2441, 2495).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.