Bible

 

Numbrid 21

Studie

   

1 Kui Aradi kuningas, kaananlane, kes elas Lõunamaal, kuulis, et Iisrael tuli Atarimi teed mööda, siis ta sõdis Iisraeli vastu ja võttis neilt vange.

2 Siis Iisrael andis Issandale tõotuse, öeldes: 'Kui sa tõesti annad selle rahva minu kätte, siis ma hävitan nende linnad sootuks.'

3 Ja Issand kuulis Iisraeli häält ja loovutas kaananlased ning nad hävitasid need ja nende linnad sootuks. Ja sellele paigale pandi nimeks Horma.

4 Hoori mäe juurest läksid nad ära Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal.

5 Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: 'Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu.'

6 Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast.

7 Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: 'Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!' Ja Mooses palvetas rahva eest.

8 Ja Issand ütles Moosesele: 'Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!'

9 Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.

10 Ja Iisraeli lapsed läksid teele ja lõid leeri üles Obotisse.

11 Ja nad läksid teele Obotist ja lõid leeri üles Ijje-Abarimi, Moabi ees olevasse kõrbe päikesetõusu pool.

12 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles Seredi nõkku.

13 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles teisele poole Arnoni jõge, mis on kõrbes ja mis lähtub emorlaste maa-alalt, sest Arnon on piiriks Moabi ja emorlaste vahel.

14 Seepärast öeldakse 'Issanda sõdade raamatus': 'Vaaheb Suufas ja Arnoni orud

15 ja orgude nõlvakud, mis laskuvad Aari maa-alale ja naalduvad Moabi piirile.'

16 Ja sealt nad läksid kaevu juurde. See oli see kaev, mille puhul Issand ütles Moosesele: 'Kogu rahvas kokku, siis ma annan neile vett!'

17 Tol korral laulis Iisrael seda laulu: 'Kee üles, kaev! Laulgem temast!

18 Kaev, mille vürstid kaevasid, mida rahva parimad süvendasid valitsuskepiga, oma karjasekeppidega.' Ja kõrbest läksid nad Mattanasse

19 ja Mattanast Nahalieli ja Nahalielist Baamotti

20 ja Baamotist sinna orgu, mis on Moabimaal Pisgaa mäetipu juures, mis vaatab alla kõrbepinnale.

21 Ja Iisrael läkitas käskjalad Siihoni, emorlaste kuninga juurde ütlema:

22 'Luba mind oma maast läbi minna! Me ei põika põldudele ega viinamägedele, me ei joo kaevuvett. Me läheme kuningateed mööda, kuni oleme läbinud su maa-ala.'

23 Aga Siihon ei lubanud Iisraeli oma maa-alast läbi minna, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja läks välja kõrbe Iisraeli vastu; ta tuli Jaasasse ja sõdis Iisraeli vastu.

24 Aga Iisrael lõi teda mõõgateraga ja vallutas tema maa Arnonist kuni Jabbokini, kuni ammonlasteni, sest ammonlaste piir oli kindlustatud.

25 Ja Iisrael võttis kõik need linnad ja elas kõigis emorlaste linnades, Hesbonis ja kõigis selle tütarlinnades.

26 Sest Hesbon oli Siihoni, emorlaste kuninga linn ja tema oli sõdinud endise Moabi kuninga vastu ning oli tolle käest ära võtnud kogu tema maa kuni Arnonini.

27 Seepärast ütlevad pilkelaulikud: 'Tulge Hesboni! Ehitatagu üles ja rajatagu Siihoni linn!

28 Sest tuli läks välja Hesbonist, leek Siihoni linnast. See põletas Moabi Aari, Arnoni küngaste isandad.

29 Häda sulle, Moab! Kadunud oled, Kemosi rahvas! Ta tegi oma pojad põgenikeks ja oma tütred vangideks emorlaste kuningale Siihonile.

30 Aga meie ambusime neid, Hesbon on hävinud kuni Diibonini; me laastasime, kuni sai süüdatud tuli, mis ulatus Meedebani.'

31 Ja Iisrael jäi elama emorlaste maale.

32 Siis Mooses läkitas uurima Jaaserit ja nad vallutasid selle tütarlinnad; emorlased, kes seal olid, aeti ära.

33 Siis nad pöördusid ja läksid üles mööda Baasani teed. Aga Baasani kuningas Oog läks välja nende vastu, tema ja kogu ta rahvas, taplusesse Edreis.

34 Aga Issand ütles Moosesele: 'Ära karda teda, sest ma annan su kätte tema ja kogu ta rahva ja maa! Ja talita temaga, nagu sa talitasid Siihoniga, emorlaste kuningaga, kes elas Hesbonis!'

35 Ja nad lõid maha tema ja ta pojad ja kogu ta rahva, laskmata põgeneda ainsatki. Ja nad vallutasid ta maa.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Revealed # 455

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 962  
  

455. [And in their tails,] for their tails were like serpents, having heads, and with them they do harm. This symbolizes the reason, namely, that they are sensual and turned upside down, speaking truths with their mouths, but falsifying them by the premise which forms the chief tenet of their religion, and thus deceiving others.

The symbolism here is similar to that earlier in the case of the locusts (nos. 438, 439), but there we were told that they had tails like scorpions, and here tails like serpents. For the people described by locusts there speak and persuade using the Word, scholarship and learning, whereas the people described here employ arguments that consist only of appearances of truth and fallacies; and people who use these to speak harmoniously and seemingly wisely do indeed deceive others, but not to the same extent.

[2] Serpents in the Word symbolize sensual elements, which are the lowest constituents of a person's life, as described in no. 424 above. The reason is that all animals symbolize human affections. Consequently, in the spiritual world the affections of angels and spirits also look at a distance like animals, and merely sensual affections like serpents. That is because serpents slither along the ground and lick the dust, and sensual matters are the lowest in the intellect and in the will, being most closely connected with the world and being fed by its objects and delights, which affect only the physical senses of the body.

Harmful serpents, of which there are many kinds, symbolize sensual matters dependent on the evil affections that form the interior motivations of the mind in people who, owing to the falsities accompanying evil, are irrational. And harmless serpents symbolize sensual matters dependent on the good affections that form the interior motivations of the mind in people who, owing to the truths accompanying goodness, are wise.

[3] Sensual matters dependent on evil affections are symbolized by serpents in the following passages:

They shall lick the dust like a serpent. (Micah 7:17)

Dust shall be the serpent's food. (Isaiah 65:25)

(The serpent was told:) On your belly you shall go, and you shall eat dust all the days of your life. (Genesis 3:14)

The sensual level in a person is thus described, and because it communicates with hell, where the people are all sensual, it turns heavenly wisdom in spiritual matters into hellish insanity.

Do not rejoice, Philistia...; for out of the serpent's roots will come forth a viper, whose offspring will be a fiery flying serpent. (Isaiah 14:29)

They hatch a viper's eggs...; he who eats of its eggs dies, and when anyone squeezes them, a viper breaks out. (Isaiah 59:5)

Because the children of Israel wished to return to Egypt, they were bitten by serpents (Numbers 21:4-9). To return to Egypt means, symbolically, to go from being spiritual to being sensual. So we read,

(The) mercenaries (of Egypt)...are turned back... Its sound shall go like that of a serpent... (Jeremiah 46:21-22)

[4] Because Dan was the furthest out of the tribes and so symbolized the outmost component of the church, which is the sensual one subject to its interior ones, therefore this is said of it:

Dan shall be a serpent by the way... that will bite the horse's heels so that its rider falls backward. (Genesis 49:17)

A horse's heels symbolize the lowest constituents of the intellect, which are its sensual ones. To bite means, symbolically, to cling to them. The rider symbolizes the ignorance produced by them, by which it perverts truths. We are told, therefore, that the rider will fall backward.

Since sensual people are cunning and crafty like foxes, therefore the Lord says, "Be as wise as serpents" (Matthew 10:16). For a sensual person speaks and reasons on the basis of appearances and fallacies, and if he possesses a talent for arguing, he knows how to skillfully defend every falsity, including as well the heresy of faith alone; and yet he is so dim-sighted at seeing truth that almost no one could be more so.

  
/ 962  
  

Many thanks to the General Church of the New Jerusalem, and to Rev. N.B. Rogers, translator, for the permission to use this translation.