Bible

 

Numbrid 16

Studie

   

1 Aga Korah, Jishari poeg, kes oli Leevi poja Kehati poeg, ja Daatan ja Abiram, Eliabi pojad, ja Oon, Peleti poeg Ruubeni poegadest, võtsid kätte

2 ja tõusid üles Moosese palge ees, nõndasamuti kakssada viiskümmend meest Iisraeli lastest, koguduse vürstid, kogudusest kutsutud nimekad mehed,

3 ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: 'Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus - nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?'

4 Kui Mooses seda kuulis, siis ta heitis silmili maha

5 ja rääkis Korahi ning kogu ta jõuguga, öeldes: 'Homme ilmutab Issand, kes on tema oma, kes on püha ja keda ta laseb enesele ligineda. Kelle ta välja valib, seda ta laseb enesele ligineda.

6 Tehke nõnda: võtke enestele suitsutuspannid, Korah ja kogu ta jõuk,

7 tehke neisse tuli ja pange homme nende peale suitsutusrohtu Issanda ees; siis on see mees, kelle Issand välja valib, püha! Nüüd on sellest küllalt, Leevi pojad!'

8 Ja Mooses ütles Korahile: 'Kuulge ometi, Leevi pojad!

9 Ons teil vähe sellest, et Iisraeli Jumal teid on eraldanud Iisraeli kogudusest, lastes teid enesele ligineda, toimetama Issanda elamu teenistust ja seisma koguduse ees, et seda teenida?

10 Ta on lasknud ligineda sind ja kõiki su vendi, Leevi poegi, koos sinuga. Ja nüüd te nõuate ka preestriametit!

11 Sellepärast olete sina ja kogu su jõuk kogunenud Issanda vastu, sest kes on Aaron, et te nurisete tema vastu?'

12 Ja Mooses läkitas kutsuma Daatanit ja Abirami, Eliabi poegi. Aga need ütlesid: 'Me ei tule!

13 Ons veel vähe, et oled meid toonud ära maalt, mis piima ja mett voolab, et meid kõrbes suretada, et sa tahad ennast teha ka veel valitsejaks meie üle?

14 Ei, sa ei ole meid viinud maale, mis piima ja mett voolab, ega ole meile andnud pärisosaks põlde ja viinamägesid! Kas tahad neil inimestel silmad välja torgata? Me ei tule!'

15 Siis Moosese viha süttis väga põlema ja ta ütles Issandale: 'Ära hooli nende roaohvreist! Ei ole ma neilt võtnud ühtegi eeslit ega ole ühelegi neist kurja teinud!'

16 Ja Mooses ütles Korahile: 'Sina ja kogu su jõuk olge homme Issanda ees, sina ja nemad ja Aaron,

17 ja igamees võtku oma suitsutuspann, pangu selle peale suitsutusrohtu ja igamees toogu Issanda ette oma suitsutuspann, kakssada viiskümmend suitsutuspanni, ka sina ja Aaron kumbki oma suitsutuspann!'

18 Siis nad võtsid igamees oma suitsutuspanni, tegid sellesse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja astusid kogudusetelgi ukse ette, ka Mooses ja Aaron.

19 Ja Korah kogus nende vastu terve koguduse kogudusetelgi ukse ette. Siis Issanda auhiilgus ilmutas ennast tervele kogudusele.

20 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes:

21 'Lahkuge sellest jõugust, siis ma hävitan nad silmapilkselt!'

22 Aga nad heitsid silmili maha ja ütlesid: 'Jumal, kõige liha vaimude Jumal! Kui üks mees pattu teeb, kas sa vihastud siis terve koguduse peale?'

23 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

24 'Räägi kogudusega ja ütle: Minge ära Korahi, Daatani ja Abirami elukoha ümbrusest!'

25 Siis Mooses tõusis ja läks Daatani ja Abirami juurde, ja Iisraeli vanemad järgnesid temale.

26 Ja ta rääkis kogudusega, öeldes: 'Minge nüüd eemale nende jultunud meeste telkide juurest ja ärge puudutage midagi, mis on nende oma, et teid ei hävitataks kõigi nende pattude pärast!'

27 Siis läksid nad ära Korahi, Daatani ja Abirami elukoha ümbrusest; aga Daatan ja Abiram tulid välja ja seisid oma telkide uste ees, ka nende naised, lapsed ja imikud.

28 Ja Mooses ütles: 'Et Issand on mind läkitanud tegema kõiki neid tegusid ja et ma ei tee neid omast tahtest, seda te saate teada sellest:

29 kui nad surevad, nagu kõik inimesed surevad, ja kõigi muude inimeste karistus tabab ka neid, siis ei ole Issand mind läkitanud.

30 Aga kui Issand laseb sündida midagi erakorralist ja maa avab oma suu ja neelab nemad ja kõik, mis neil on, nõnda et nad lähevad elusalt alla hauda, siis te teate, et need inimesed on põlanud Issandat!'

31 Ja kui ta oli rääkinud kõik need sõnad, siis sündis, et nende all olev maa lõhkes

32 ja maa avas oma suu ja neelas ära nemad ja nende kojad ja kõik inimesed, kes kuulusid Korahile, ja kogu varanduse.

33 Nõnda läksid nemad ja kõik, mis neil oli, elusalt hauda ja maa kattis nad ning nad hävitati koguduse hulgast.

34 Ja kogu Iisrael, kes oli nende ümber, põgenes nende kisa tõttu, sest nad ütlesid: 'Et maa ei neelaks ka meid!'

35 Ja Issanda juurest läks välja tuli ning põletas need kakssada viiskümmend meest, kes oli ohverdanud suitsutusrohtu.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7268

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7268. See, I have given thee a god to Pharaoh. That this signifies the law Divine, and its power over those who are in falsities, is evident from the signification of “giving thee a god,” as being the Divine truth, or what is the same, the Divine law, and also its power (for in the Word where truth is treated of, and also the power of truth, the name “God” is used, but where good is treated of, the name “Jehovah,” see n. 300, 2586, 2769, 2807, 2822, 3910, 3921, 4287, 4295, 4402, 7010); and from the representation of Pharaoh, as being those who are in falsities and infest (n. 6651, 6679, 6683). As to what further regards the signification of “God,” be it known that in the supreme sense “God” denotes the Divine which is above the heavens, but in the internal sense “God” denotes the Divine which is in the heavens. The Divine which is above the heavens is the Divine good, but the Divine in the heavens is the Divine truth; for from the Divine good proceeds the Divine truth, and makes heaven, and disposes it. For that which is properly called “heaven” is nothing else than the Divine formed there, because the angels who are in heaven are human forms recipient of the Divine, and constituting a common form, which is that of man.

[2] And because the Divine truth in the heavens is that which in the Word of the Old Testament is meant by “God,” in the original language God is called Elohim in the plural; and as the angels who are in the heavens are recipient of the Divine truth, they also are called “gods,” as in David:

Who in heaven shall compare himself to Jehovah? or shall be likened to Jehovah among the sons of the gods? (Psalms 89:6).

Give to Jehovah, O ye sons of the gods, give to Jehovah glory and strength (Psalms 29:1).

I said, Ye are gods, and all of you sons of the Most High (Psalms 82:6).

Jesus said, Is it not written in your law, I said, Ye are gods? So He called them gods to whom the Word came (John 10:34-35).

And also in the passages where the Lord is called God of gods, and Lord of lords (Genesis 46:2-3; Deuteronomy 10:17; Numbers 16:22; Daniel 11:36; Psalms 136:2-3).

From all this it can be seen in what sense Moses is called a “god,” here a “god to Pharaoh,” and a “god to Aaron” (Exodus 4:16), namely, because Moses represented the Divine law, which is the Divine truth, and is called the “Word.” Hence also it is that Aaron is here called his “prophet,” and in a former passage his “mouth,” that is, one who utters in a form adapted to the understanding the Divine truth which proceeds immediately from the Lord, and which transcends all understanding. And as a “prophet” denotes one who teaches and utters Divine truth in a form adapted to the understanding, a “prophet” also denotes the doctrine of the church; of which in what now follows.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.