Bible

 

Matteus 15

Studie

   

1 Siis tuli varisere ja kirjatundjaid Jeruusalemast Jeesuse juure ja need ütlesid:

2 „Miks Sinu jüngrid rikuvad vanemate pärimust? Sest nad ei pese käsi, kui nad hakkavad leiba võtma.”

3 Aga Tema kostis ja ütles neile: „Miks te ise rikute Jumala käsku oma pärimuse pärast?

4 Sest Jumal on ütelnud: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema!

5 Kuid teie ütlete: Kes iganes isale või emale ütleb: Ohvrianniks läheb see, mis sul iganes on õigus minult saada!

6 see ei tarvitse oma isa või ema austada. Sellega te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast.

7 Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, üteldes:

8 See rahvas austab Mind oma huultega, aga nende süda on Minust kaugel;

9 ilmaaegu teenivad nad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!”

10 Ja Ta kutsus rahva Enese juure ning ütles neile: „Kuulge ja mõistke!

11 Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest.”

12 Siis astusid Tema jüngrid Ta juure ja ütlesid Temale: „Kas Sa tead, et variserid pahandusid kuuldes seda sõna?”

13 Aga Tema kostis ning ütles: „Iga taim, mida Mu taevane Isa pole istutanud, kistakse välja.

14 Jätke nad! Nad on pimedate pimedad teejuhid. Aga kui pime pimedat juhib, langevad mõlemad auku!”

15 Siis kostis Peetrus ja ütles Temale: „Seleta meile see võrdum!”

16 Jeesus ütles: „Kas teiegi veel ei saa aru?

17 Eks te mõista, et kõik, mis suust sisse läheb, läheb kõhtu ja väljub eri paika.

18 Aga mis suust väljub, see lähtub südamest ja see rüvetab inimese.

19 Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget.

20 Need on, mis rüvetavad inimese; kuid pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.”

21 Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse.

22 Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles Talle: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.

23 Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juure, palusid Teda ning ütlesid: „Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!”

24 Ent Tema kostis ning ütles: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juure!”

25 Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: „Issand, aita mind!”

26 Aga Tema kostis ning ütles: „Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerukeste ette!”

27 siis ütles naine: „Jah, Issand, ometigi söövad koerukesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!”

28 Siis kostis Jeesus ning ütles temale: „Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!” Ja Tema tütar sai terveks sestsamast tunnist.

29 Ja Jeesus läks sealt ära ja tuli Galilea mere ääre; ja Ta läks mäele ja istus sinna.

30 Ja Tema juure tuli palju rahvast, tuues enesega ühes jalutumaid, vigaseid, pimedaid, keeletumaid ja palju teisi; ja nad heitsid need Tema jalge ette. Ja Ta tegi nad terveks,

31 nii et rahvas pani imeks, nähes keeletumaid rääkivat, vigaseid olevat terved, jalutumaid käivat ja pimedaid nägevat. Ja nad andsid au Iisraeli Jumalale.

33 Siis ütlesid Ta jüngrid Temale: „Kust me võtame kõrves nii palju leibu, et nii hulga rahva kõhud täita?”

34 Ja Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?” Nad vastasid: „Seitse, ja pisut kalukesi.”

35 Siis Ta käskis rahva maha istuda.

36 Ja Ta võttis need seitse leiba ja kalad, tänas, murdis ning andis jüngrite kätte, ja jüngrid andsid rahvale.

37 Ja kõik sõid, ja nende kõhud said täis; ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi seitse korvitäit.

38 Ent neid, kes olid söönud, oli neli tuhat meest peale naiste ja laste.

39 Ja kui Ta oli lasknud rahva ära minna, läks Ta paati ja tuli Magdala maa-alale.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Explained # 1001

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 1232  
  

1001. Verse 14. For they are spirits of demons, signifies false reasonings from hell. This is evident from the signification of "unclean spirits like frogs," as being reasonings from mere falsities against Divine truths (See just above, n. 1000; also from the signification of "demons," as being things that are from hell. For in hell those are called "demons" who are in the lust of falsifying truths, and this is done chiefly by reasonings; therefore "demons and demoniacs" signify in an abstract sense lusts and falsities, as can be seen from the passages in the Word where they are mentioned (as in Leviticus 17:7; Deuteronomy 32:17; Isaiah 13:21; 34:14; Psalms 106:37; Matthew 4:24; 8:16, 28, 31; 9:32, 33; 10:8; 12:22; 15:22; Mark 1:32, 34, 39; Luke 4:33-38, 41; 8:2, 26-40; 9:1, 37-42, 49, 13:32; Revelation 9:20; 18:2).

(Continuation respecting the Sixth Commandment)

From conjugial love angels have all their beauty; thus each angel has beauty in the measure of that love. For all angels are forms of their affections; for the reason that it is not permitted in heaven to counterfeit with the face things that do not belong to one's affection; consequently their faces are types of their minds. When, therefore, they have conjugial love, love to the Lord, mutual love, love of good and love of truth, and love of wisdom, these loves in them give form to their faces, and show themselves like vital fires in their eyes; to which innocence and peace add themselves, which complete their beauty. Such are the forms of the inmost angelic heaven; and they are truly human forms.

  
/ 1232  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for their permission to use this translation.