1
Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2
Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3
Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4
Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5
Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6
Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7
Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8
Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9
Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10
Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11
Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12
Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13
Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14
Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15
Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16
Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17
Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18
Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19
Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20
Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
21
Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
22
see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23
need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24
Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
25
Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
26
Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
27
Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
28
Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
29
Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
30
Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
31
Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
32
Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
33
Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
34
Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35
kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36
kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
37
Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
38
Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39
Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
40
Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
41
Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42
Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
43
Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
44
Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
45
Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
46
Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
47
Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
48
Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
49
Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
50
kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
51
Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
52
Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
53
Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
54
Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!'
55
Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
56
Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!'
57
Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!'
58
Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
59
Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60
Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
61
Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
62
Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
63
Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
64
Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!
